Ruja inglitiib
Enne eileõhtust Rujaleidja kontserti Laululaval kuulasin lõõskava päikese käes Ruja kogumikplaati “Need ei vaata tagasi”. Lämmatava ja jõuetukstegevalt kuuma ilma ja Ruja laulude vahel oli mingi raskesti tajutav, kuid siiski selge side.
Sest olulise osa Ruja loomingust moodustavad sellised laulud, mille kuulamiseks on vaja ennast pingutada, ja see kuulamine nõuab palju energiat. Need laulud sunnivad kaasa elama, ja kui sa seda ei viitsi, siis tunned ennast süüdlasena, justnagu oleks heale inimesele ilma asjata selja pööranud.
Kõik Ruja laulud ei ole pärlid. Päris igast laulust ei leiagi iva üles, sest paljud neist on lihtsalt katsetused, fantaasiad, muusikaline ekslemine uutel teedel, kummardused kõlalistele eeskujudele, ja kokkuvõttes siiski fragmendid ühest tulevasest laulust, mille jaoks alles otsitakse värvi, meeleolu, viisi ja sõnu.
Kuid ometi on ka selle muusikalise sekeldamise sees pidevalt on tunda ühte perfektsionisti, kes asjad paika paneb ja kogu mängu kõrgemalt ja kaugemalt näeb, justnagu valmistudes meloodiaid ette sümfooniaorkestri orkestratsiooniks jaoks.
Muusikaliste isiksustena ajasid Ruja liikmed Rein Rannap, Jaanus Nõgisto ja Urmas Alender igaüks mingit kindlat ja ainult talle omast asja – Rannap heitles oma muusikaliste ideede ülikülluse käes ning üritas perfektsionistina oma ideesid maksimaalselt kvaliteetsesse vormi suruda. Alender laulis kogu oma elu ikka ühte ja sama viisi ja küllap ka sõnu (loe: sõnumit). Jaanus Nõgisto arendas oma signature soundi ehk ainult temale omast kitarrikäsitlust ja -kõla.
Aga nende ühine looming oli selline tervik, mida ükski neist hiljem eraldi tegutsedes ei suutnud ületada. Ja kuulates neid Ruja parimaid laule, (mida ma nimepidi ei nimeta, sest küllap on igaühel omad lemmikud), siis tundub mulle lausa uskumatu, et noored Ruja-mehed suutsid oma napi muusikalise kogemuse najal luua nii suurepäraseid laule, mis on jäänud pidama aastakümneteks.
Ruja parimad laulud olid juba sündides lõpuni valmis, neile ei saa midagi lisada ega midagi ära võtta. Nendes lauludes on elutarkust, saladust ja paratamatu lõpu eelaimuse kurbust. Kust see elutarkus tuli?
Mul pole muud seletust, et nende laulude loomise ajal puudutas Ruja muusikuid inglitiib. Ja selle inglitiiva puudutust tasuski eile õhtul Lauluväljakule otsima minna.
