RUTA EIER: Deflatsioon silmapiiril

Def­lat­sioo­ni­tee­ma ker­kib üles sa­ma pe­rioo­di­li­selt kui ma­jan­dus­lan­gu­se tee­ma. Nüüdseks on def­lat­sioon tõepoo­lest käe­ga­kat­su­ta­vas­se ula­tus­se jõud­nud: ju­ba juu­nis võivad hin­nad ol­la väik­se­mad kui aas­ta ta­ga­si sa­mal ajal.

Def­lat­sioon on de­fi­nit­sioo­ni jär­gi üldi­se hin­na­ta­se­me lan­gus. Hin­da­de lan­gus kõlab ta­va­tar­bi­ja­le häs­ti, kuid ma­jan­dus­te­ge­las­te hul­gas def­lat­sioo­ni pi­gem pel­ja­tak­se kui ter­vi­ta­tak­se. Ilm­selt seepä­rast, et se­da seos­ta­tak­se ma­jan­dus­su­ru­ti­se­ga. Siis­ki on prae­gu­ses ma­jan­dus­si­tuat­sioo­nis Ees­tis def­lat­sioon ilm­selt üsna väl­ti­ma­tu ja va­ja­lik, käies kaa­sas fik­see­ri­tud va­luu­ta­kur­si süstee­mi­ga.   

Es­ma­pil­gul tun­dub hin­da­de lan­gus ju iga­ti to­re ole­vat: kät­te on jõud­nud püsi­vad hul­lud päe­vad, mil­le­ga kaas­ne­vad üha sood­sa­mad os­tud! Trikk on aga sel­les, et nii­pea kui saa­dak­se aru, et kaup jääb­ki odav­ne­ma, po­le ju põhjust tä­na os­ta. Ega ka üle­hom­me, sest hil­jem saab veel­gi oda­va­malt. Nii asen­dub suur tar­bi­mi­ne tar­bi­mi­se kok­ku­va­ri­se­mi­se­ga. Vä­he­nev tar­bi­mi­ne oma­kor­da su­rub taas hin­du ma­da­la­maks. Def­lat­sioon ei soo­dus­ta ka in­ves­tee­rin­guid tu­le­vi­kuks – po­le mõtet ris­ki­da tu­le­vi­ku tu­lu­de­ga, kui tu­le­vi­ku ka­su­mid võivad hoo­pis ne­ga­tiiv­sed ol­la. See­ga viib see nõud­lu­se eda­si­se kok­ku­va­ri­se­mi­se­ni. Tek­ki­vast spi­raa­list, kui see peaks ole­ma pi­kaa­ja­li­ne, on suh­te­li­selt kee­ru­li­ne väl­ja tul­la.

Tei­ne põhjus, miks def­lat­sioo­ni ei soo­vi­ta, on see, et see si­su­li­selt mak­sus­tab lae­nuvõt-jaid ja võib põhjus­ta­da ras­ku­si nei­le, kel­le jõukus on eba­lik­viid­se­s va­ra­s na­gu näi­teks kin­nis­va­ras. Kui inf­lat­sioo­ni tin­gi­mus­tes toi­mub ra­ha väär­tu­se pi­dev vä­he­ne­mi­ne, siis ne­ga­tiiv­se inf­lat­sioo­ni ehk def­lat­sioo­ni tin­gi­mus­tes ra­ha vas­tu­pi­di kal­li­neb. See ras­ken­dab ini­mes­te võla­koor­mat, sest reaa­lint­ress suu­re­neb ja pä­rast mär­ki­misväär­set hin­da­de ala­ne­mis­pe­rioo­di on lae­nu­mak­se­teks teh­ta­vad mak­sed suu­re­ma os­tujõuga kui en­ne. Li­saks võib def­lat­sioo­ni­li­ne kesk­kond tä­hen­da­da ka pal­ka­de no­mi­naal­set vä­he­ne­mist, mis muu­dab lae­nu­koor­mu­se kand­mi­se ras­ke­maks.

Sel­le tu­le­mu­se­na võib ma­jan­dus si­se­ne­da võladef­lat­sioo­ni­lis­se spi­raa­li, kus võla ta­ga­ti­seks ole­va va­ra väär­tus ka­ha­neb, reaal­ne võla­koo­rem suu­re­neb, lae­nud lä­he­vad ha­puks, nõrges­ta­vad pan­ku, sun­ni­vad pea­le eda­si­si va­ra sundmüüke ja aval­da­vad see­ga eda­sist def­lat­sioo­ni­list sur­vet. Ras­kes olu­kor­ras ol­lak­se sun­ni­tud müüma, sis­se­tu­le­kud vä­he­ne­vad, pank­ro­tid sa­ge­ne­vad, eba­kind­lus kas­vab ja töö­tu­se määr suu­re­neb.

Miks deflatsioon tekib?

Def­lat­sioon te­kib liht­salt öel­des siis, kui ole­ma­so­le­va ra­ha hulk on ole­ma­so­le­va­te kau­pa­de ko­gu­se koh­ta lii­ga väi­ke: ra­ha­pak­ku­mi­ne vä­he­neb ja kau­pa­de pak­ku­mi­ne suu­re­neb. See­ga võib def­lat­sioon ol­la põhjus­ta­tud kas ra­ha­pak­ku­mi­se või kre­dii­di jär­sust vä­he­ne­mi­sest või ka liig­sest toot­misvõim­sus­te üle-jää­gist. Maail­mas on prae­gu muu­seas täp­selt see olu­kord.

Maail­ma suu­re­ma­te def­lat­sioo­ni­de ko­ge­mu­sed on ol­nud Suu­re Dep­res­sioo­ni ae­gu USA-s ja 1990-nda­te al­gu­ses Jaa­pa­nis. Suu­re Dep­res­sioo­ni ae­gu lan­ge­sid hin­nad kol­me aas­ta jook­sul igal aas­tal 10%. Jaa­pa­nis kes­tis def­lat­sioon pea ter­ve kümnen­di. Jaa­pa­ni too­na­ne kriis, mil­le­ga def­lat­sioon seo­tud oli, oli sar­na­selt prae­gu­se­ga põhjus­ta­tud va­ra­de hin­da­de mul­lis­tu­mi­sest ja kre­dii­di­buu­mi lõppe­mi­sest.

Kui vaa­da­ta prae­gust Ees­tit, siis on kre­dii­di­kasv kii­relt vä­he­ne­nud ja oo­da­ta on kok­ku-tõmbu­mi­se jät­ku­mist, toot­mis-võim­sus­te ka­su­ta­mi­ne on lan­ge­nud 1999. aas­ta ta­se­me­le. Tä­na­vu jäid ära ka pea­mi­sed ad­mi­nist­ra­tiiv­sed hin­natõst­mi­sed (na­gu soo­ja­hind) ja see­ga on hin­da­de ala­ne­mi­se­le an­tud ro­he­li­ne tee.

Buu­miaas­ta­tel tõusid hin­nad Ees­tis vä­ga kii­relt, sest tar­bi­mi­ne oli mee­le­tu ja hin­du oli lii­ga­gi liht­ne tõsta. Sel­le­ga muu­tu­si­me me võrrel­des teis­te rii­ki­de­ga üha kal­li­maks ja eks­por­ti­vad et­te-võtted kao­ta­sid jär­jest kon­ku­rent­sivõimet. Kui mis­ki põhjen­da­ma­tult kii­res­ti kas­vab, siis peab see hil­jem taas ala­ne­ma. Klas­si­ka­li­sed õpi­kun­äi­ted rää­gi­vad, et fik­see­ri­tud kur­si kor­ral suu­re pal­ga­kas­vu ta­gajär­jel kon­ku­rent­sivõime kao­ta­mi­ne lõpeb ta­va­li­selt de­val­vee­ri­mi­se­ga. Reaa­le­lus oleks aga sel­li­sel ju­hul al­ter­na­tii­viks ka def­lat­sioon ja pal­ka­de lan­ge­ta­mi­ne. Def­lat­sioon tä­hen­dab te­ge­li­kult mõnes­ki plaa­nis de­val­vee­ri­mi­se­ga sar­nast mõju, sest see suu­ren­dab reaal­set võla­koor­mat.

Eesti tee

Põhimõtte­li­selt on sel­ge, et ma­jan­dus peab ko­ha­ne­ma punk­ti, kus ol­lak­se kon­ku­rent­sivõime­li­sed. Meie lä­hi­naab­rid, mõned kau­ban­dus­part­ne­rid ja pea­mi­sed kon­ku­ren­did Kesk- ja Ida-Eu­roo­past on vii­ma­sel ajal lä­bi tei­nud mär­ga­ta­va va­luu­ta odav­ne­mi­se.

Kui muu­tu­sed vä­lis­kesk­kon­nas eel­da­vad kur­si alan­da­mist ja kõiku­va va­luu­ta­kur­si­ga maa­des toi­mub see va­luu­ta­kur­si odav­ne­mi­se kau­du, siis meie pea­me se­da­sa­ma te­ge­ma hin­du alan­da­des.

Meie prae­gu­se­le olu­kor­ra­le ehk õpet­lik näi­de on Hong­kong. Hong­kon­gi va­luu­ta sat­tus Aa­sia fi­nantsk­rii­si ae­gu spe­ku­lan­ti­de rünna­ku al­la, ku­na Hong­kon­gi inf­lat­sioo­nimäär oli li­gi kümne aas­ta jook­sul ol­nud pal­ju suu­rem kui Hong­kon­gi va­luu­ta an­kur­va­luu­taks ole­va USA inf­lat­sioo­nimäär. Hong­kong suu­tis spe­ku­lan­ti­de rünna­ku­le vas­tu pan­na ja de­val­vee­ri­mi­se ase­mel lä­bi­ti aas­ta­te­pik­ku­ne def­lat­sioo­ni­pe­riood, mis kes­tis pä­rast 1997. aas­ta krii­si ku­ni 2004. aas­ta lõpu­ni. Ma­jan­dus­lan­gus oli küll sügav, kuid piir­dus vaid ühe aas­ta­ga.

Oht ja hirm on­gi see, et pi­kalt kes­tev def­lat­sioon võib muu­tu­da iset­äi­tu­vaks oo­tu­seks. Lühi-a­ja­li­ses def­lat­sioo­nis isee­ne­sest po­le suurt mi­da­gi hal­ba.

Ees­tis oleks vä­ga pi­kaa­ja­li­se def­lat­sioo­ni tek­ki­mist üsna ras­ke et­te ku­ju­ta­da, sest eks me sõltu siin vä­ga suu­res osas ik­ka­gi maa-il­ma­ma­jan­du­se ja maail­ma­hin­da­de aren­gust. Ühelt poolt on lä­hiaas­ta­tel ko­gu maail­mas, eri­ti USA-s, vä­ga tu­gev def­lat­sioo­ni­li­ne sur­ve.

Tei­salt, vas­tus def­lat­sioo­ni­li­se­le spi­raa­li­le on va­lit­sus­sek­to­ri või kesk­pan­ka­de ra­hasüstid ja neid ka ak­tiiv­selt te­hak­se. Ega ka ko­ha­lik võimu­kand­ja hin­na-tõusu­de­ga pi­kalt koo­ner­da­ma jää.

Lühia­ja­li­se def­lat­sioo­ni lä­bi­te­ge­mi­ne on aga prae­gu­ses olu­kor­ras Ees­tis ilm­selt väl­ti­ma­tu. See pa­ran­daks ma­jan­du­se kas­vu­pers­pek­tii­ve tu­le­vi­kus. Vä­he­nev tar­bi­mi­ne te­ki­tab suu­re­mat sääst­mist ja ka se­da on Ees­ti ma­jan­du­se­le va­ja. See võimal­dab jook­sev­kon­to de­fit­sii­dil vä­he­ne­da ning tei­salt sääs­te­tak­se ju tu­le­vi­ku tar­bi­mi­se jaoks. Ja ka hin­da­de lan­gu­se pu­hul on võima­lik ka­su­mit tee­ni­da – efek­tiiv­su­se pa­ra­ne­des.