Rüütel ja filosoof ühes isikus
Elu neljanda aastakümne rajajoont ületav Sulev Teppart tuli teatriilma suure mürinaga. Paljudele on tänaseni meeles Ingo Normeti lavastatud “Draakon”, kus Teppartil keskne Lancelot’ osa. Olid ajad, ütlevad kunagi suurt teatrit näinud inimesed ja kurdavad tänase päeva viletsuse üle. Tegelikult tehakse tänases päevas vaikselt tõsist tööd ja ka Sulev Tepparti loominguline argipäev on täis suuremaid ja väiksemaid õnnestumisi ning võite. Viisteist aastat Draamateatris on andnud näitlejale kenakese koguse rolle.
Sulev Teppartil on olnud õnne mängida Kõivu “Filosoofipäevas”, kus tema mängitud Johannes Gottfried tuli noorusliku agarusega osalema laval möllavasse filosoofilisse dispuuti. Tankred Dorsti “Merlinis” tuli tal tõmmata selga kuningas Arthuri ümarlaua rüütli hõlst. Teater on pakkunud talle tegelaskujusid eri maadest ja eri ajastutest. Georg Malviuse lavastustes mängis Teppart tegelasi kaheksakümnendate aastate New-Yorgist (“Inglid Ameerikas”) ja viktoriaanlikul Inglismaal (“Nicholas Nickleby”).
Sulev Teppart on olnud seotud kahe Andrus Kivirähki näidendiga. “Atentaadis” mängis ta Jan Krüllbergi ja “Papagoide päevades” Robertit. Paistab, et Kivirähki muhe huumor ja luulelisus on lähedased Teppartile, kes naerutab oma argipäevasuses naljaka politseinikuga publikut “Papagoide päevades”.
Vähem teatakse Tepparti tegemistest Noorsooteatris, kus ta teenis näitlejaleiba kolm aastat pärast lavakooli lõpetamist. Hoopis vähe teatakse aga tema konfliktsest lahkumisest. Tänane meedia oleks tollase Tepparti konflikti Kalju Komissaroviga küll suure kella külge pannud, kuid tollal jäi see teatriringkondade teada. Eks seal põrkusid maailmavaated ja põhimõtted. Sellest vastuseisust pages Sulev Teppart Draamateatrisse ja ega seda sammu pole täna põhjust kahetseda.
Sulev Teppart lõi koolipõlves kõvasti jalgpalli. Nüüd tuleb meeskonnamängu ja tegemise võhma teatrilaval realiseerida. Ja mis viga seda teha, kui see hästi välja tuleb ja teater põnevaid rolle pakub.
