Rüütli hämmastavad seiklused
Näiteks läksime Kalma sauna. Mina hakkan puhvetist vihta ja õlut ostma, pööran ümber – Rüütel kadunud! Otsin ja hõikan, viimaks tuleb välja – ta, sinder, on naiste poole peal! Oli jumal teab mis põhjusel naistesauna vormistatud! Kusjuures imekspandav on see, et tavaliselt pruugib ainult meesterahval paljaste naiste sekka ilmuda, kui kohe läheb hirmus kiljumine lahti. Aga Rüütlil on omadus inimesi liita, mitte lahutada. Mitte ükski naine ei kisanud, Arnold võeti kohe omaks. Kui ma Rüütli viimaks üles leidsin, seisis ta keset naiste pesuruumi, selg väga sirge, ja kõneles tõsiselt eesti asjast. Aga alasti eided kuulasid teda tähelepanelikult, vahepeal plaksutades.
Teinekord külastasime loomaaeda. Jäin veidi pikemalt hüljest vahtima ning selle ajaga vormistati Rüütel ahvipuuri. Täielik müstika, kuidas see üldse võimalik oli – puuri uks oli lukus, trellide vahelt poleks ta sisse mahtunud – ja ometi seal ta oli. Aga ka pärdikud suhtusid Rüütlisse suure lugupidamisega, lõpetasid jalamaid karglemise ja kirpude püüdmise ning süvenesid ettekandesse. Sest ega Rüütel jätnud siingi kasutamata võimalust natuke eesti asja ajada. Tema ajas seda ju igal pool! Samal ajal, kui mina mööda loomaaeda ringi jooksin ja lukkseppa otsisin, andis Rüütel ahvidele põhjaliku ülevaate Eesti põllumajanduse ajaloost. Peab ütlema, et pärast seda, kui Arnold puurist välja sai, olid ahvid väga mõtliku näoga. Ettekanne oli oma töö teinud! Loomaaia direktor kõneles, et ahvid olid pärast mitu päeva üritanud puuris rukist külvata.
„Kuidas see ometi võimalik on, et sa pidevalt kuhugi satud?” küsisin ma Arnoldilt.
„Ei teagi kohe, mida vastata,” kostis Rüütel malbelt. „Mind vormistatakse.”
Komparteisse astumisega oli täpselt sama lugu. Oli palav suvepäev, jalutasime Arnoldiga Kadriorus, tekkis janu. Kohe sealsamas seisis ka kaljaputka.
„Ma võtan kaks kannu,” ütlesin mina. „Püsi paigal, poiss!”
Aga mis te ise arvate, kas Arnold püsis? Ei! Selle paari minutiga, mis mul kalja ostmiseks kulus, oli ta juba kompartei liikmeks vormistatud! Ma pillasin kannud maha, sain tal veel jalast kinni – kuid ainult sandaal jäi pihku. Rüütel oli aga juba otsaga keskkomitees ja kõneles Käbinile eesti asjast.
Ja selliseks on ta jäänud praeguseni. Alles paar päeva tagasi läksin talle külla, et mälestusteraamatusse autogrammi küsida. Ingrid tegi ukse lahti, aga keda pole, see on Arnold!
„Just viis minutit tagasi sõi köögis muna!” pahandas Ingrid. „Vist on jälle kuhugi vormistatud!”
Viimaks avastasime Rüütli riidekapist kasukate ja jopede vahelt.
„Miks sa sinna ronisid? Seal on ju umbne!” riidles Ingrid.
„Ei, peab ütlema, et polnud sugugi ebameeldiv, ma kogesin väga mõistvat ja sooja suhtumist,” vastas Arnold.
