Saate "Rakett 69" üllataja tegi ühe lausega seda, mida teised suudavad 1000 loenguga

 (35)

Teeviit 2014
Pilt on illustreerivFoto: Heiki Rebane

Euroopas jätkab ametikoolis keskmiselt iga teine põhikooli lõpetaja. Eestis läheb pärast põhikooli kutsekooli õppima 26–27 protsenti noortest. Soovime, et peagi oleks neid kolmandik rohkem. Keeruline ülesanne.

Ometi on Eestis töökäte puudus. Äsjase teabe järgi kasvas meil taas tööhõive määr. Paljud ettevõtted vajavad hea väljaõppega töötajaid.

Samal ajal oli meil 2015. aastal 19 000 noort, kes ei õppinud ega töötanud. Paljudel neist napib nii haridust kui ka tööoskusi. Olen üht raadiomeest kuulnud neid nimetamas lumehelbekeste põlvkonnaks.

Kutseharidus kui teeots

Just kutseharidus võiks anda paljudele käega löönud ja virtuaalmaailma varjunud noortele teeotsa, kust jätkata haridusteed ja õppida ametit. Ega kutseharidus ole umbtee, ka sealtkaudu on võimalik kõrgkooli minna – kui kord õppima on õpitud. Liiati ei jookse ükski oskus ega teadmine mööda külgi maha.

Kutsehariduse tase on meil aina tõusnud. Viimasel kümnel-viieteistkümnel aastal on Euroopa Liidu toel ja Eesti riigieelarvest tehtud sinna suuri investeeringuid ning õpikeskkond kutsekoolides on väga hea.

Ometi – praegu suudaksid kutsekoolid vastu võtta ligi 35 000 õppurit, aga tegelikult õpib seal vaid 25 000 inimest.

Jah, kutsekoolide maine on põhikooli lõpetajate seas kehvavõitu; ka lapsevanemad on kinni vanast ajast pärit eelarvamustes, ja omast lapsest loodetakse ikka koolitada valgekraed.

Samal teemal:

Kutsekoolide uutest võimalustest pole suurt kuulnud koolilapsed ega kooliõpetajad, toonitab õpilasomavalitsuste liit. Info ei levi, kutsekoolid peaksid rohkem panustama enda avalikku tutvustamisse. Lisaks käib madalama sündimusega aastakäikude noorte pärast tihe rebimine ametikoolide ja gümnaasiumide vahel.

Aasta üllataja tiitel

Selle taustal kuuluks aasta üllataja tunnustus noorele mehele, kelle nimi on Gert Lees. Tartu kutsehariduskeskuses mehhatroonika erialal õppiv Gert jõudis telesaate „Rakett 69“ tänavusse finaali. Saade on ülipopulaarne nii noorte kui ka laste seas, üles kasvatanud juba terve nutikate põlvkonna. Kui aga üks nutikaim nutikate seast kuulutab, et kutsekoolis „saad asju oma kätega teha“ ja et „masinaehitaja on tulevikus tehtud mees“, tõstab see kutsehariduse prestiiži rohkem kui tuhat loengut.

Noorte pelguse kõrval näeme kutsehariduse küpsenemist. Aasta-aastalt on jõudsalt kasvanud üle 25-aastaste õppijate osakaal, nõnda et kutseharidus on üha enam täiskasvanu nägu. Mulluse analüüsi järgi asutakse õppima eelkõige selleks, et parandada oma positsiooni tööturul, kusjuures rohkem kui pooled neist on varem omandanud mingi eriala ja viiendikul on koguni kõrgharidus.

Oma uuendatud õppebaaside ja heade õpetajatega on ametikoolidel tähtis roll elukestvas õppes, sealhulgas täiendõppe korraldamises kõigis valdkondades, kus tööandjatel, töötukassal või töötajatel endil on nõudlust ja vajadust. Paneme siia juurde ka kutsekoolide arvutikursused, keele- ja ettevõtluskoolitused.

Tehnoloogia areng

Ent ikka jääb oluline küsimus: mil moel saaks kutseharidus ajaga sammu pidada, tõtt-öelda sammukese võrra ajast eeski käia?

Lähituleviku tööjõu ja oskuste vajadust mõjutavad kõige rohkem kaks suundumust: demograafilised muutused ja tehnoloogia areng.

Õige pea teeme senisest palju targemat tööd, rutiinsemad tegevused võtab üle tehnoloogia. Kutsekoolilt ei saa nõuda keemia- ja mäeinsenere, programmeerijaid ja meditsiiniõdesid, kelle järele nõudlus jätkuvalt püsib. Aga aina enam vajame ka töötajaid, kes oskavad nutikaid masinaid ja süsteeme töös hoida ja hooldada: tänapäevaste teadmistega mehaanikuid, operaatoreid, elektrikuid.

Koostöös tööandjatega annaks ehk nii mõnegi kutsekooli õppekava kaasajastada, õpetatakse ju praegugi IT-süsteemide nooremspetsialiste, nooremaid tarkvaraarendajaid… Kõrvuti väga populaarsete erialadega, nagu näiteks kokkade, raamatupidajate, pagarite-kondiitrite, keevitajate, hooldustöötajate, ärikorralduse spetsialistidega. Kes võtaks öelda, et viimati mainitud ametid leiba lauale ei too? Aga ainult siis, kui nende järele tööturul nõudlust on.

Õppepraktika

Kutsehariduses on vähemalt kaks suurt valdkonda või probleemide pundart, kus süsteem ilma riigi ning ettevõtjate abi ja toeta kännu tagant lahti ei saa.

Praktikabaas. Sellega ei ole rahul ei õppurid, kes ei saa selgeks praktilisi tööoskusi, ega ka kutseõpetajad. Ettevõtete katusorganisatsioonid kooskõlastavad küll haridus- ja teadusministeeriumi pakutud koolituskohtade arvu, ent esindavad vaid oma ettevõtete huve ega arvesta paikkonna ettevõtjate vajadusi. Iseäranis väikestes ettevõtetes on keeruline leida praktika juhendajaid, sest igast üksikust töötajast sõltub ju toodangu maht. Tuletagem meelde: üle 80 protsendi ettevõtetest on meil kuni üheksa töötajaga.

Lahendamata on tööandja kulutused õppepraktika korraldamiseks, puudub toetav tugiteenus, puudu on toetatud töökoha teenusest. Kutsekoolil, kes vastutab õppekavaga seotud praktika korraldamise eest, ei ole aga raha, et õpetaja korrapäraselt praktikabaasi külastaks, rääkimata siis sellest, et ta seal ise praktikat juhendaks.

HEV-õppurid

Ning muidugi hariduslike erivajadustega õppurid, ehk HEV, nagu oleme harjunud lühidalt ütlema. Siia alla võib rahulikult liigitada nii eriliselt andekad, sünnipäraselt isemoodi, meditsiinilise puudega ja õpitööks piisava keeleoskuseta õpilased või ka lihtsalt koerad poisid.

Miks ma siinkohal selle jutuks võtan? Lihtsalt nende kontsentratsioon kutsehariduses on tuntavalt suurem kui mujal.

Info õpitoe vajadusest põhikoolist kutsekooli ei liigu, liiati pannakse põhikoolis ja kutsekoolis HEV-märge erinevatel alustel, mis mõistagi vajab ühtlustamist. Ka pole kooli astujal kohustust HEV-teavet anda. Nõnda siis satuvad HEV-õpilased tihtilugu tavaõpilastega ühte gruppi ja kool avastab nende erivajadused alles tükk aega hiljem, juba siis, kui on tekkinud õpiraskused.

Õpitoe vajaduse ja ulatuse hindamine võib tuua välja, et nii mõnigi neist vajaks õppetööd väikerühmas või individuaalset õppekava ja pedagoogilist sekkumist, vajaks hädasti tuge ettevõttepraktikal ja ka pärast õppe läbimist, minnes tööellu. Koolil ei ole kõigeks selleks võimalust. Ehkki näiteks intellektipuudega õpilase tarvis on nn pearaha tavaõppuri omast poole suurem, ei kata see kaugeltki tegelikke kulusid.

Meie praegusel valitsusel on tõeliselt üllas eesmärk – et iga noor võiks pärast põhikooli edasi õppida. Kas gümnaasiumis või kutsekoolis, on saatuse või tahte otsustada. Senisest rohkem peaksime aga panustama just kutsekoolidesse. Nende mainesse, ka tugisüsteemidesse – et noored ei jätaks oma haridusteed pooleli.

Kingi laia silmaringi ja ootusärevust! Telli nüüd Eesti Päevaleht ja vali endale või lähedasele kingituseks veel väärt lugemist. Vaata siia »

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare