Oma 75. sünnipäeva tähistab Odessas sündinud Bernstein USA-s Californias, kuhu ta 1995. aastal koos pianistist abikaasa Friedaga tütrepere juurde elama asus. Sinna vahele jääb kirev ja rikas elujärk. Sõja ajal õppis ta Tomskisse evakueeritud Leningradi sõjakoolis, reservohvitserina oli ta vahetult pärast sõda pool aastat Poolas (siit ka tema hea poola keele oskus) ning alles 1951. aastal lõpetas ta Leningradi ülikooli kunstiajaloolasena. 1951. aastast kuni USA-sse minekuni oli ta praeguse Eesti Kunstiakadeemia õppejõud.

Sageli on tõmmatud paralleele Bernsteini ja Lotmani vahel, kuigi usun, et Moisseitsh ise tõrjuks sellise võrdluse tagasi, arvestades Lotmani suurt rahvusvahelist tuntust. Kuid siiski. Mõlemad tulid Eestisse enam-vähem samal ajal, mõlemad tulid Leningradist, kus nad kuulasid parimate vene õppejõudude loenguid, mõlemad olid oma erialal kogu N Liidus tuntud teoreetikud, kuid sinnamaani oli algul veel pikk tee, sest stalinistlikul ajal omandatud haridus kammitses. Bernstein on tagantjärele häbenenud oma 1950. aastatel sotsrealismi kaanonite vaimus kirjutatud kunstikriitikat.

Boris Bernstein integreerus 1950. aastate lõpul ühe juhtiva kriitikuna Eesti arenevasse kunstimaailma. Eriliseks armastuseks sai talle eesti graafika, kus uuendused ilmnesid sageli varemgi kui maalis. Esimese väitekirja kaitseski ta eesti graafika põhjal. 1970. aastatest paelus teda aga üha rohkem kunstiteooria ja kunstiteaduse metodoloogia, mis tõi ka üleliidulise ja rahvusvahelise tuntuse. Võib täie kindlusega öelda, et Eesti pinnasest poleks nii heal tasemel kunstiteoreetikut sündinud. Samal ajal kirjutas ta hiilgavaid lühimonograafiaid Enn Põldroosi, Vive Tolli, Nikolai Kormashovi, Peeter Ulase ja teiste kohta.

Boris Moisseitssh pole ka Californias kaotanud sidet koduse kunstiakadeemiaga, kes kuuldavasti peab teda üheks tõsiseks kandidaadiks oma kooli audoktori tiitlile.