SAKARIAS LEPPIK: Eesti tugevus on vaimulik küpsus
Eesti on nende aastatega muutunud vaimulikult küpsemaks ja targemaks ning see annab lootust ühiskonna tervise ja väärtuste paranemiseks.
Ma ei taha selle kirjatükiga olla mingi hiromant. Panen üpris lühidalt kirja üksikud tähelepanekud, mida olen teinud Eesti viimase viieteistkümne aasta vaimulikust arengust ning religioosse olukorra kujunemisest.
Ajalooliselt murrangulistel aegadel ja inimsuhete suurte muutuste tulvas tõuseb inimese hing ärkvele ning on püsitu – seda senikaua, kuni aeg rahuneb. See on nüüdseks juhtunud ka Eestis: raplevast ja omariiklust taaskehtestavast rahvast on saanud heaolurahvas. Saabunud on stabiilsus. Miks ma sellest kõnelen?
Rahvuse või suurema sootsiumi eksisteerimise alustalaks on selle väärtushinnangud, suhted ümbritseva ruumi ja olustikuga. Väärtushinnangud lähtuvad religioonidest. Eesti iseseisvuse taastamine oli hinge liigahtamise seisukohalt erakordne vaimulik kogemus ja sestap ei ole mina küll see, kes mõistaks hukka inimeste tolleaegse väreleva janu väge kogeda – tulid nad siis 1980-ndate lõpus ja 1990-ndate alguses tulvana kirikusse, läksid leeri, hiide loitsima või stuupade manu mantraid lausuma. See oli täiesti loomulik protsess ja ainult mingi sofist võib iriseda nende inimeste intentsiooni üle.
Eesti – uus usupõld
1990. aastate alguses avanesid Eesti uksed ka paljudele ususektidele, kelle jaoks Eesti oli uus misjonimaa. Õigusriigina toimis Eesti alalhoidlikult ning õiglaselt: keegi ei jäänud ukse taha, kui asjad olid korras. 1990-ndaid iseloomustasid paljude sektide katsed Eestis kanda kinnitada või oma tööd laiendada.
Siia maabusid mormoonid (ka Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik), kuulutades ukselt uksele käies omaenda, USA-s sündinud vabamüürliku taustaga religiooni. Eestisse tulid muunid (Korea gurupastori Sun Myung Mooni järgijad), aktiveerusid mridanga saatel maha-mantrat hüüdvad kri‰naiidid, randus sünkretistlik Baha’i religioon, personalivalikuga tegelevad saientoloogid ja palju teisi. Olin tollal nooremat sorti sektiuurijana mures Eesti vaimuliku arengu pärast, kui nägin, et vana Euroopa elatustasemele järele jõudmiseks tuleb Eestil oma geopoliitilise asetusega ja väikeriigina igal juhul kasutada liberaalseid majandusreegleid. Sellega seoses oleks Eestisse laialdaselt võinud imbuda ka majandusringkondades tuntud sekte, kelle esmane infiltreerumine ei toimu mitte tänavamisjoni, vaid äriühingute kaudu. Seda aga ei juhtunud.
Enamgi veel: suured tulvad misjonitegelasi jäid tulemata ning ainult mõned sektid püüdsid korraldada midagi suurt, et saavutada masside liitumine. Eestile tuli kasuks riigi väiksus, mida toetas alateadlikult eestlaste endi kainus ja konservatiivsus. Samuti mõjus asjaolu, et enamikul suurematel usulahkudel oli juba keskus mõnes Skandinaavia pealinnas. Ka oli sekte, kes kartsid nende tegevuse survamist.
Nii kinnitas mulle üks poolakast noormees 1995. aastal Tallinna kaubamaja ees misjonit tehes, et organisatsioon The Family (endine Children of God, erootilist misjonit flirty-fishing kasutanud hipiliikumisest alguse saanud ususekt) ei kavatsegi ennast Eestis registreerida. Nimelt kiusatavat neid maailmas taga (mitme riigi politsei on tõendanud, et The Family getodes tegelesid kogukonnaliikmed ka lastestriptiisiga kui nn Jumala armastuse väljendusega).
Sektid vajavad masse
Aastal 2007 võin veendunult öelda, et eestlaste vaimulik areng suundub küpsuse suunas ja see on hää. Sektide koha päält võib siin-seal välise vormi järgi küll kedagi kohata (paarikaupa patseerivad mormoonipoisid või ikka naeratav noortest kri‰naiitidest lauluansambel), aeg-ajalt saabuvad postkastidesse ka kutsed eri koosolekutele, esoteerikapoed müüvad tõlkekirjandust, ent ususektid ei ole siiski leidnud Eestis laia kõlapinda. Meid on liiga vähe. Üldjuhul vajavad sektid masse, et tunda end suurena, sest just massid on see, mis neil vanade kirikutega võrreldes puudu jääb.
Huvitav on ka see, et Venemaal tekkinud ususektid, nagu Suur Valge Vennaskond või Vissarioni järgijad, ei ole leidnud endale Eesti venekeelse elanikkonna seas suurt jüngerkonda, kuigi suurem osa neist ei kuulu ühtegi konfessiooni, isegi mitte õigeusu kirikusse.
Et aga ida religioonidest tekkinud sektide järgijaid on Eestis nii vähe, selle eest küll tänu akadeemilisele orientaalseltsile ja Linnart Mällile, kelle teaduslik ja virgutav tegevus on ära hoidnud suurema guru-bisnise. Vaid väga ekstsentriline taani soost laama Ole Nydahl on eestlaste tegemistesse korraks oma nina pistnud.
Üle kõige on mu meel aga rahul sellega, et eestlaste endi vaimulik tervis on tänu alalhoidlikkusele kosunud ning kunagised hüsteerilised usklikke hurjutavad karjed avalikkuse ees on asendunud mõistliku, rahuliku ja mõtestatud suhtumisega. Ning arusaamaga, et usklik inimene ei ole “kiiksuga” ega “metsa poole”.
Eesti riik on muutunud nii küpseks, et kaks protestandist riigijuhti – nii president Toomas Hendrik Ilves kui ka peaminister Andrus Ansip (kes mõlemad on tunnistavad kristlased) – ei pea oma populaarsuses kahtlema. Rahvas armastab neid. Möödas on ka aeg, mil vallavanem või muu munitsipaalpoliitik pidi silmad maha lööma, kui valimiste eel tuli juttu tema kuulumisest mõnda kogudusse, kotta või kogukonda.
Eesti ühiskond on jõudnud teatava eluterve ja küpse suhtumiseni religiooni ja usklikkusse. Mulle on see sümpaatne. Ühele ei pruugi asi meeldida, aga ega sellepärast pea kohe ka teist mutta tallama... Muidugi mõista ei pruugi see üldistet küpsus avalduda igapäevases elus kohe kõikidel. Rumalust ning kiivust, lühinägelikkust ja eelarvamusi on alati. Viitan artikli algusele: tõin siin subjektiivse ülevaate viieteistkümne aasta muutustest. Olen oma rahva ja selle vaimuliku arenguga rahul. Eestlase hing on õiges kohas. Aga tean ka seda, et mõni ei usu mind.
