„Nuta, d’Artagnan, nuta. Vaata, kes tulemas on... pudukaupmehed. Tulemas on pudukaupmeeste ajastu.” Niimoodi mäletan Marko Matvere mängitud tegelaskuju sõnu. Vaadates kaugele tulevikku, visandas väärika prantsuse aadlisoo tiitlikandja kõleda perspektiivi (tollal rüütellikest) baasväärtustest loobumisest ning kõikemüüdavuse saabumisest inimeste ja ühiskondade vahelistesse suhetesse.    

Paradoksaalselt saab Linnateater ise selle lavastuse finaalis kõlava oomeni ohvriks: 21. sajandil ei pea mitte ükski lubadus ja sinnasamasse lavaauku kerkima pidanud teatrimaja ootav teatrirahvas, kes ikka veel usub aususse ja aumehe väärikasse sõnasse, saab pika nina.

Elame ignoreerimise ajastul. Ajastul, mil kultuuri- ja empaatiadefitsiidis väikekodanlased võivad inimesest teerulliga üle sõita ja kõik jääbki nii. Ajastul, mil pudukaupmehed on Eestis tekitanud keskkonna, kus mitte kedagi ei tohi usaldada, kellessegi ei või uskuda, kõiki tuleb paranoiliselt kahtlustada. Kusjuures seda lausa soovitatakse oma käitumise etaloniks võtta! Kui kuskil Lääne-Euroopa riikides on buržuaa säilitanud pisutki kirjutamata eetikareegleid, millele võib inimestega suheldes toetuda, siis Eesti pudukaupmeeste tüübi käitumismallid on segunenud lisaks muule väikekodanlust iseloomustavale veel sovetliku pärandiga. Tolles ühiskonnas teatavasti oli varastamine inimväärikuse märk ja kellelegi ärategemine näide potentsiga uhkeldamisest.

Kahetsusväärselt koondub eestlaste kui väikerahva tähelepanu avalikus elus kõigest üksikisikutele. Noid on lihtsam jälgida. Seda võib täheldada nii poliitilistel valimistel kui ka kohalike omavalitsuste juhtimisel. Ja kui pilk ja vastutuse nõudmine keskendub üksikisikutele, hajub rahva tähelepanu igasugu seltside tagatubadelt, mille tegevus kujundab tegelikult ühiskondlikke suhteid ja püüab muuta väärtushinnanguid. Just sellepärast püüavad näiteks erakonnad nimekirjadesse enim positiivse imagoga tegelasi: sportlasi, muusikuid, näitlejaid, telestaare.

Pudukaupmehed on rohkelt paljunedes alati olnud õhtumaise ühiskonna üldiste väärtuste kujundajad, sest nende igapäevased tegemised puudutavad enim inimese heaolu küsimusi. Aga ainult materiaalset heaolu. Pudukaupmees on tüüpiline keskklassi esindaja, kellel pole suurkodanlaseks saamiseks piisavat haritust ja intelligentsi ning kes keskendab oma elu peaasjalikult materiaalse hüve saavutamiseks. Ta rahmab päevast päeva, tihti teadvustamata, miks ta ühe või teise sammu ette võtab. Sest silme ees on üksnes väga kindel eesmärk – raha. Ta ihkab teadlikult või alateadlikult sama elujärge, mille on saavutanud keegi tuntud suurkorporant, aga ta ei saa – enne öeldud põhjustel. Sestap ta kibestub aja jooksul, sellest kibestumisest läheb ta äri veelgi viletsamalt ja see omakorda paneb ta süüdistama noid, kes rajavad asju teistele printsiipidele.

Pudukaupmehe väärtushinnangud tiirlevad ümber tema pudu- või vürtspoe, on selleks siis tõesti kauplus või mingi väikeettevõte. Ehk on ta siis keegi avalikus ametis, riigiametnik, kes juhib kolme inimest ja tunneb ennast juba seetõttu kõikumatu arvamusliidrina. Ettevõttesse investeerimiseks ja sellest suurettevõtte kasvatamiseks ei ole pudukaupmehel muidugi oidu ega suurkodanluse mängureeglite arvestamise soovi. Talle piisab sellest, kui on piisavalt nodi, millega teiste omasuguste ees kelkida. Loomulikult kuuluvad nende kelkimiste juurde muinaslood ärilistest võtetest, mille peale keegi teine tulnud ei ole ja mis neile jaan-tatikalikult „farsti zuure hullga rahha size toomas on”. 

Küünikute egoistlikud huvid

Aga pudukaupmehe tüüpi inimesed ei ole üksnes mündi peost pihku veeretajad. Nad on ka suurepärased kombinaatorid, kes püüavad sala mõjutada omavalitsuste otsuseid endale soodsas suunas. Neid ei huvita absoluutselt, kas keegi peab nende sammude pärast kannatama või mitte. Neile ei lähe korda ka see, kas valla lasteaed valmib õigel ajal või mitte. Nad püüavad oma õeluses asetada munitsipaalpoliitikuid olukorda, mis asetab nood omakorda eetika kaalukausile. Nad ei näe, et võivad inimestele tekitada situatsioone, mis asetavad neid omakorda halba valgusse. Avalike otsuste eetilisuse probleemid on teinud eestlasele selgeks nähtuse „juriidiliselt on kõik korrektne”. JOKK on väga tuntud pudukaupmeeste ajastu karakteristik, kus sisuliselt väikeste ja küüniliste inimeste egoistlikud huvid ristuvad eriti teravalt nende eetiliste seisukohtadega, kelle jaoks püsiväärtused on ülemad kui kõikemüüdavus.

Olen veendunud, et majanduslik kasinusaeg avab suhtekriiside tekkides inimeste tõelise palge. Nendest õppimine oleks ka samm edasi tõelise inimväärikuse kasvamise, sisuliste väärtuste ja hoolivuse poole. Pudukaupmeeste ajastu lõpeb siis, kui igaüks meist tõrjub sellist suhtumist ja poliitilist kultuuri, mis kasvatab hoolimatust ja ükskõiksust ega õilistu seetõttu ühegi inimese väärikust.