Sakslane Eestisse rokifestivalile ei tule, sest hinna ja kvaliteedi suhe on kehv
Üheks festivaliks oli Hard Rock Laager Vana-Vigalas. Festivali pilet maksis veidi üle 40 euro, külastajate arv oli paari tuhande ringis. Teiseks käisin Saksamaal gootisugemetega rokifestivalil – pileti hind 89 eurot, külastajaid ligi 20 000, mis on Saksamaa mõistes ka väike festival. Mõlemad festivalid kestsid kaks päeva.
Festivalid olid nagu ikka – mudane maa, söögiks rämpstoit, joogiks õlu. Kui sattusin aga kohalikelt põhja-sakslastelt uurima, mida nad festivalist arvavad, selgus, et nende jaoks on hinnad liiga kallid. Nemad läheksid parema meelega Poola või Tšehhi festivalile. Kusjuures, toitude ja jookide hinnad Saksamaal polnud sugugi kallimad kui Eestis.
Statistikaameti andmetel oli 2017. aasta teises kvartalis Eesti keskmine brutopalk 1242 eurot. Saksamaa statistikaameti Destatis kodulehelt selgub, et keskmine brutopalk Saksamaal sama seisuga oli 3775 eurot kuus.
Paneb imestama – sakslane, kes teenib kuus keskmiselt kolm eesti brutopalka, arvab, et neli eurot festivalil 400 milliliitri õlle eest on palju maksta? Ka meie siin Eestis käime ja maksame, aga kui lähtuda keskmisest palgast, on festivalil käimine eestlase jaoks kolm korda kallim lõbu.
Kuigi festivalipileti eest tuleb Eestis välja käia poole vähem kui Saksamaal, saab selle eest ka poole vähem. Tase oli Saksamaal tunduvalt kõrgem – pean silmas esinejate populaarsust ning helikvaliteeti.
Teisalt on Hard Rock Laager ainuke raske muusika festival Eestis, sest Eesti on lihtsalt nii väike, nagu tõdetakse ka sakslaste tehtud dokumentaalfilmis „Tallinn Under The Horns – A Journey To The „Other” Estonia”. Festivali korraldaja Kaido Haavandi, kel filmis oluline roll, rääkis suvel Raadio 2 saates „Metallion”, et tema eesmärk polegi festivali liiga suureks ajada, sest siis kaob õige atmosfäär.
Ka line-up´i pärast Haavandi väga ei muretse, kuigi tunnistas samas saates, et tunnetas sel aastal festivali korraldades väga valusalt, kui raskeks on muutunud bändide meelitamine ühele väiksele festivalile. „See, et oleme saanud sellist line-up´i aasta-aastalt hoida, on minu jaoks töövõit /... / Kõik algab sellest, kas sinu festivali võetakse kaalumisele, kui samal nädalavahetusel on bändil võimalik Euroopas teenida summasid, mis meie poolt pakutava ületavad mitmekordselt,” rääkis ta.
Hoolimata sellest, et tegu on nišifestivaliga, võiksid festivalikorraldajad minu arvates tšehhidelt ja poolakatelt eeskuju võtta ning kaaluda ulatuslikumat turunduskampaaniat ja konkurentsivõimelisemat hinnataset. Nii saaks kohale meelitada rohkem rahvast, sealhulgas välismaalasi, mis omakorda võimaldaks suuremat eelarvet, lavale rohkem maailmatasemel bände ning tõstaks festivali kvaliteeti. Praegu pole hinna ja kvaliteedi suhe eesti festivalidel paigas. Hinnad on liiga kõrged nii eestlaste kui välismaalaste jaoks.
