Sakste võidud, maarahva kaotused

                 
Sakste võidud, maarahva kaotused
EPL
Kolmsada aastat ta­gasi, 1710. aasta sü­gisel kapituleerusid Eestimaa rüütelkond ja Tallinna linn Vene tsaari vägedele.

Eesti oli sattunud ühest maailmast teise. Põhjasõja möllus, paljudele kaasaegsetele ootamatult, hülgas sõjaõnn seni võidukad Karl XII väed. Algas Rootsi impeeriumi kiire hääbumine. Tema asemele astus uus tõusev suurvõim – Vene impeerium.

Aadlikest ohvitserid olid esimesed, kes said omal nahal tunda uue impeeriumi avarusi. 1710. aastal hakati Karl XII armee ohvitseridest sõjavange saatma peaaegu veel kaugemale kui seni tuntud maailma lõppu – Siberisse. Veel hiljuti arvasime, et Siberi pealinna Tobolskisse saadetud 800 Rootsi ohvitserist sõjavangi seas oli vahest ka paar-kolmkümmend Eestist pärit meest. Käisime magistrantidega Rootsi sõjaarhiivis ja juba esimene otsimine nihutas selle arvu üle pooleteisesaja piiri. Leidsime ka seitse eestlasest ohvitseri. Eestist pärit meeste osakaal ja tähtsus oli ootamatult suur. Rootsi sõjavangide viieliikmelist eestseisust juhtis Viljandimaa Lõhavere mõisnik Arved von Kaulbars. Viisikusse kuulusid veel eestlasest kapten Saks ja Eestist pärit ohvitser von Drenteln. Nemad said esimesena omal nahal tunda, mis on Siber. See Siber, mis lisas väga olulised jooned selle uue impeeriumi portreesse, kus me vaheaegadega 1991. aastani elasime.

Kiire karjäär

Mõni võitis midagi. Mõneltki mõisnikult oli Rootsi riik reduktsiooni käigus mõisad riigile tagasi võtnud. Põhjasõjas võitlesid needsamad aadlimehed sellesama Rootsi kuningriigi eest. Võitja, Vene tsaar andis restitutsiooniga nende mõisad tagasi. Vastutasuks said just balti aadlikest kahe impeeriumi järjepidevuse kandjad, kes viisid uude impeeriumisse kaasa vana impeeriumi valitsemise teadmised ja oskused.  Põhjasõjas Karl XII väes sõdinud ohvitserid, nende pojad ja pojapojad tegid uues impeeriumis väga kiiret karjääri. Juba selsamal 18. sajandil sundisid nn karoliinidest sõjavangide pojapojad Vene riigi kõrgete sõjaväelastena hulka piirirahvaid oma uue impeeriumiga „vabatahtlikult” ühinema.

Sama lugu sõjavangi viidud ohvitseridest õhutab veel kord mõtlema 18. sajandi vaimumaailmale, pietismile ja Eesti talurahvakoolidele. Vana maailma kokkuvarisemisest tekkinud meeleheide sundis Tobolski sõjavange otsima lahendust uuest usuvoolust pietismist. Selles haridust, koole, vagadust ja aktiivset tegutsemist propageerivas usuvoolus nähti uut valguskiirt.  Sõjavangis olnud ohvitseridest said mõisapietismi kandjad, mõisakoolide rajajad.

Vanarahvas olevat mäletanud, et Vene tsaari kotka tiiva all tulnud eesti rahvale 200-aastane rahupõli. Huvitav, kust see mäletamine, mis on Eesti eri nurkadest kirja pandud, ikkagi tuli? Eesti ala liitmise 100. aastapäeval  korrati seda tõde küll kroonu käsul kirikukantslist.

Tegelikult tähendas „rahupõ­li” verekümnist ehk nekrutivõtmist, mis viis eesti poisid sõdima ja surema kõikidesse arvukatesse sõdadesse, mida tsaar mis tahes ilma otsas pidas. See oli päris ränk demograafiline löök, mis lõi sassi sugupoolte tasakaalu. Rahvastikus suurenes vallaliste naiste osakaal. Mõnikord on sellega seotud ka Eesti külade vallaslasterohkust ja lastetappe. Ega rahvalaul ilmaasjata kurvastanud: „Miks on norgus meie neiud / norgus meie neiud mielad / et on viidud viksid poisid / viksid viidud Venemaale / Vene kroonu valli peale...”

Ilustatud ajalugu

Eestlastest talupojad olid kindlasti kaotajate poolel. Rootsi eesti ajaloolane professor Aleksander Loit väidab, et Rootsi aja lõpul kaotati Eestis pärisorjus. Sellise nimega uhket manifesti, mis oli Vene tsaari Aleksander I ajal, siis küll ei olnud. Ent Karl XI seadustega kadusid kõik tunnused, mida me kokku nimetame pärisorjuseks. Rootsi aja lõpus tõsteti talupoeg mõisahärra pärisorja seisusest kuninga alamaks. Tal oli õigus kohtult kaitset otsida, maksta ressursi põhjal, tema kasutuses olevate maade suuruse ja kvaliteedi (mitte aga tulu) põhjal arvestatud makse. Talupoegade esindajad osalesid oma esindajate kaudu kroonumõisate valitsemises. Eks mõelge ise: mis pärisorjus see enam on, kui kaob talupoegade relvakandmise keeld ja maakaitseväkke minnakse kodust kaasa võetud püssiga? Ent see arengutee katkes. Nõukogude ajal, teadagi, õppisime kõik, et pärisorjuse kaotas Eestis Vene tsaar Aleksander I ja Rootsi aja peamiseks tunnuseks võinukski jääda Põhjasõja-eelne suur nälg. Valitses põhimõte: mida halvem, seda parem! Ikka selleks, et Vene aeg helgem välja paistaks. Eitamine on seda naljakam, et isegi Vene tsaarivalitsuse ametlikes paberites räägiti veel 1860. aastatel pärisorjuse kaotamisest Eesti- ja Liivimaa kroonumõisates Rootsi riigi ajal, 1680. aastatel. Eks samadel põhjustel tehti ka 1710. aasta suur katk, mis oligi tegelikkuses ju väga ränk katsumus, veelgi suuremaks.

Ränga löögi sai koguni talurahva kollektiivne ajalooline mälu. Sõjaga kaasnes katk. Külamaailm oleks otsekui kokku tõmbunud: küla keskele ikka veel jagus elu, kuid vähegi kaugemad põllumaad jäid sööti. Isegi küla mälu tuhmus. Põlvkondi püsinud ja arenenud vanad kohanimed, mis olid enne sõda õnneks kirja pandud, kadusid rahva suust unustusse. See, mida Põhjasõja-järgsetes rahvajuttudes vanadest aegadest „mäletatakse”, pärineb paljuski kirjanduse kaudu rahvapärimusse tagasi jõudnud või lihtsalt tagantjärele tarkusest välja mõeldud lugudest. Mis teha – agraarühiskonnas anti suur osa kultuuri edasi vanavanematelt lapselastele. Katk aga tappis esmalt nõrgemad: vanavanemad, lapselapsed, suure osa emade-isade põlvkonnastki. Leseks jäänute abiellumislainele järgnenud sünnibuumis astus ellu uus, vanavanemateta ja nende mäluta põlvkond.

Üks ajastu lõppes, teine algas. 

Logi sisse

Logi sisse kasutades oma
Facebooki, Twitteri või Google'i kontot või e-posti aadressi.


Nimi
Kommenteerimistingimused