Salastajate tahte triumf teoks saamas
Valitud rahvaesindaja kujutab seda arvatavasti ette umbes nii: „Tervist, mu valimislääni talupojad! Salastasin paljude riigiametnike nimed, ametid ja elektronpostiaadressid. Lubasin kalevi alla panna kõik seni veel avalikud infokillud riigi julgeoleku ja kaitsevõime kohta. Teadmatus viib teid kohe viie maailma õnnelikuma rahva sekka!” Rahvasaadiku enesega rahulolu ülesküttev unenägu lõppeb eeldatavasti kohaletulnute ekstaatiliste kooris hüüetega: „Täname, isand! Kiidame ja valime sind, salajase õnne tooja!”
Täna avaneb valituil võimalus astuda järjekordne samm see unenägu teoks teha. Teisel lugemisel saab poolt hääletada avaliku teabe seaduse muutmisele, mille järgi hulk kaitse- ja siseministeeriumi ning riigikantselei ametnikke muutub kodanikele nähtamatult looride ja varjude taga tegutsevateks udukogudeks. Riigi julgeoleku ja kaitse-võime kohta kaitse- ja siseministeeriumis koostatud hinnangud, analüüsid ja kokkuvõtted – need vähesed avalikud infotükid, mida tõesti ei saa riigisaladuseks lugeda – kaetakse ikkagi saladustemplite rägastikuga. Ehk rohelise nupu muljumisega saab lõigata jälle tüki rahva poolt heaks kiidetud põhiseaduses ette nähtud ühest kodanike alus-õigusest – saada riigiasutustelt ning ametiisikutelt nende töö kohta käivat informatsiooni.
Mis põhjendustega siis pannakse riigikogu liikmetele ette astuda igas mõttes erakorraline ja pretsedenditu samm ning hakata piirama kodanike õigust? Salastamise propageerijad, näiteks kaitseministeerium, räägivad teatud saladustega kokkupuutuvate ametnike puhul tekkivast julgeolekuohust. Vabalt kättesaadavad andmed ametnike kohta, kes puutuvad kaitse- ja siseministeeriumis ning riigikantseleis kokku saladustega, toovat kaasa ebasõbralike luureteenistuste soovimatu huvi. Ja elektronpostiaadresside kättesaadavus suurendavat küber-rünnakuohtu nende ametnike vastu.
Ebaterved mõtted
Aga peale tühja sõnumise, et praegune olukord võib midagi tekitada või suurendada, pole selle muudatuse taga olevad ametnikud ja ministrid välja toonud ühtegi fakti, et nii oleks juhtunud. Kas Herman Simm värvati kaitseministeeriumi veebilehe abil? Uurimine tõestas – vähemalt selles osas, mida avalikkusele on räägitud –, et kaugeltki mitte. Praegune avaliku teabe seadus on kehtinud juba pea kümme aastat, kuid ometi ei suudeta ühtegi konkreetset fakti ametnike nimede salastamise vajaduse kohta tuua.
Selle asemel pakutakse lisaks, et ametnike kaitsmine oletatava ebaterve huvi eest on samamoodi kodanike huvides. Milline kena kalambuur, kuid kahjuks illustreerib avatud demokraatlikku ühiskonda sobimatut ebatervet mõtet. Sellises ühiskonnas saab kodanike huviks saab olla ainult oma vabaduste säilitamine ja kasvatamine, kusjuures riik on ellu kutsutud just nende hüvede saavutamiseks.
Pronksiöö järellainetuses Eestit tabanud küberrünnete ajel võeti riigiasutustes eesmärk olla maailmas suunanäitajaks küberkaitsealases tegevuses. Riigikaitse valdkonnas asutati Eestisse suurejooneline NATO küberkaitsekeskus, mis pidi uurima küberrünnakute ohte ja tegema sellealast ennetustööd. Algatuse eesmärk, kuhu ka Eesti rahaliselt panustas, polnud muud kui Põhja-Atlandi allianssi kuuluvate vabade ühiskondade ja nende väärtuste kaitsmine uute ohtude vastu. Kui aga võtta tõsiselt väiteid, et praegu on vaja osa kaitseministeeriumi ametnike nimedest salastada, sest neid ohustavat küberrünnakud, siis võib väita, et NATO küberkaitsekeskus on läbi kukkunud ja sinna suunatud investeeringud kujutavad endast mahavisatud raha. Sealsed spetsialistid ei ole hakkama saanud isegi status quo’ga ehk avalikustatud kaitsevaldkonna ametnike postiaadresside kaitsmisega rünnakute eest, sest nüüd nõuab ministeerium nende salastamist.
Kuid eelnõu ei piirdu ainult ametnike andmete looritamisega. Riigi julgeoleku ja kaitsevõi-me kohta käiva teabe salastamise vajaduse kohta teatab riigikogu põhiseaduskomisjoni täiendatud muutmiseelnõu, et selle tulemusel oleksid kaitstud kaitseministeeriumi juhtkonna koosolekute kokkuvõtted, niisamuti kui siseministeeriumis koostatavad tähtsate isikute liikumiseks ettevalmistatavad julgestuskavad.
Kuid pole veel näha olnud, et kaitseministeeriumi juhtkonna koosolekute protokollid või Eestit külastavate kõrgete isikute julgestamise kavad oleksid avalikud. Näiteks vabadussamba püstitamise küsimustega seoses on mul tulnud kaitseministeeriumilt kunagi küsida ka juhtkonna koosolekutel arutatu kokkuvõtteid. Paraku ei osutunud teave avalikuks, nagu palju muudki seda projekti ümbritsevast. Nüüd tükkhaaval avalikkuse ette jõudvad killud näitavad, miks projektiga seotud varjamist tegelikult vaja oli. Kahtlemine salastamise ettekääneteks toodavates motiivides on kahjuks rohkem kui kohane. Mida varjatakse varjamist edendades? Otsus, kas nõuda ministreilt ja ametnikelt riigi ülesannete täitmist või hoopis kärpida kodanike vabadusi, on riigikogu käes.
