SAMI LOTILA: Ajalugu sa ei varasta, perkele!
Kakskümmend aastat on läinud ja areng on alles selles punktis. See ei näe hea välja.
Eesti on nagu 15-aastane teismeline tüdruk, kes on ennast siidrist täis joonud ja nõuab igalt möödakäijalt: „Mida sa minust arvad?”
Tüüpilist eestlast hirmutab kõik piiritagune, välismaine. Enesehinnang on 700 aastat kestnud orjapõlve järel madal ja sügavale juurdunud häbi ei luba nõu küsida targematelt või vähemalt kogenenumatelt.
Teraapia mõiste meenutab eestlastele elektrišokke nõukogudeaegses hullumajas. Omaenda ja oma esivanemate tegusid mõista ja heaks kiita on eestlasel raske nii üksikisikuna kui ka kollektiivselt.
Värske uuringu kohaselt tähendab õnn suuremale osale soomlastest rahulikku hommikut, tassi kohvi ja tagantkiirustamata vestlust naabriga. Aga mida tähendab õnn eestlasele?
Eestlane austab ja kardab neid, kellel on rohkem raha kui tal endal. Nii kardab ta ka soomlasi.
Nõukogude Liidu kasvandikele teadmiseks: ajalugu ei saa omada ega varastada. Omada saab raha, olge sellega rahul.
Ajalugu on protsess, mille kujundamisse võib ja peab igaüks oma osa andma. Ajalugu ei ole täppisteadus, mille võib rüütada valemitesse ja võrranditesse. Ajalugu elab, mis on õnn, õnnistus ja paratamatus. Igaüks moodustab oma arusaamise ajaloost ja selleks on tal täielik õigus.
Ärastatud ajalugu
Nõukogude Liit üritas ajalugu omastada, samuti kui Natsi-Saksamaa. Kas nüüd katsuvad sedasama teha eestlased?
Kui ajaloo vaba tõlgendus ahistab, keelake see ära. Selliseid näiteid on ka Euroopas.
Mul on ükskõik, kas Eesti 1940. aastatel vallutati või ühines vabatahtlikult Nõukogude Liiduga. Tõde on tõenäoliselt kuskil seal vahepeal.
Mind huvitab rohkem tänane päev – see, milliseks Nõukogude Liit, sellele järgnenud ja üha jätkuv üleminekuperiood ja neile eelnenud korruptsiooni- ja hullusetäidisega esimene Eesti aeg on Eesti ja eestlased kujundanud.
Martti Turtola ja Johan Bäckmani uurimused ja Leena Hietaneni pamflett on head raamatud. Soovitan soojalt. Sofi Oksaneni Finlandia auhinna võitnud „Puhastus” on huvitav ilukirjandus. Soovitan ka seda.
Tähele tuleks panna, et Turtola, Bäckman ja Hietanen on kõik kaua aega Eestis elanud ning uurinud Eestit ja eestlust oma ameti poolest.
Eestis elav ja eesti meelemaastikku hästi tundev inimene tõlgitseb ajalugu teisiti kui inimene, kes teeb seda välismaal. Eestlaste valmisolekust oma maad kaitsta tekib Eestis kohapeal selge pilt.
Rahva loomus ei muutu 70 aastaga.
Eestlastel on põhjust olla tänulik, et välismaalased on vaevunud tutvuma nende ajalooga ja esitama sellest oma teooriaid. Eestlastel endil ei paista jätkuvat visadust, et oma ajalugu uurida. Või äkki on asi julguses?
Vihje eesti uurijatele: kirjutage põhjalik ja tõsiselt võetav uurimus soomestumisest.
Välismaalt vaadates paistab Eesti tõesti üsna teistsugune kui seestpoolt, Eestist vaadates. Sama kehtib mõistagi ka Soome kohta. Elu Tallinnas on siiani – aastal 2008 – ikka ellujäämisvõitlus.
Väljastpoolt jääb nägemata ka see, kuidas Tallinn on keskaegne linn veel sadu aastaid pärast keskaja lõppu. Keskaegsete majade plekk-katused on tänapäev. Tallinna ametlikud struktuurid ja juhtimismallid ei ela tänapäevas. Ega ka paljud Tallinna asukad.
Stiilsed rootslased
Minu jaoks ei ole probleem möönda, et rootslased on ajaloolistel põhjustel Soomest mitmes asjas ees ja ilmselt jäävadki alatiseks ette. Soomlaste bruto sisemajanduse kogutoodang elaniku kohta on juba suurem kui Rootsis, aga sellest hoolimata on rootslased meist stiilsemad ja karismaatilisemad ja isegi paremad vestlejad. Kindlasti ka sallivamad. Ja vahest puhtamadki.
Samasuguseks jäävad ka eestlaste ja soomlaste suhted. Erineva ajaloo tõttu, ent ka erineva moraalikäsituse tõttu jäävad meie rahvad teineteisest kaugele hoolimata geograafilisest lähedusest.
Soomlased vahest pääsevad oma suure venna suhtumisest eestlastesse, kuid vaevalt pääsevad eestlased oma väikese venna suhtumisest soomlastesse.
Käisin muide hiljuti Kalevi spaa saunas. Sellega olen juba harjunud, et häbelikud eesti mehed istuvad saunas, ujumispüksid jalas ja vait kui sukad. Kuid seekord oli mulle uudis, et nad istusid külmas saunas! Keegi ei läinud personalile kaebama, et keris on külm.
Mina reageerisin. Hüüdsin perkele! ja läksin siis töötajat otsima.
Autor on elanud Eestis 1993. aastast.
Varem samal teemal:
Maimu Berg „Meie Sofi Oksanen ja meie Eesti lugu”, EPL 8.12
