SAPTK toetaja Rivo avalik kiri: endise nulltolerastina tunnistan oma süüd
Mind sundis teile kirjutama tõik, et pean igapäevaselt lugema artikleid ajalehtedest ja sotsiaalmeediauuendusi tuttavatelt/sõpradelt teemadel, mis puudutavad kooseluseadust. Seda nätsu on venitatud juba mitu aastat ja olen sellest nii tüdinenud. Erakonnad on selle tõttu kaotanud hääli ja populistlikke võtteid kasutavate erakondade poolt kitsa silmaringiga inimeste odav ärakasutamine häälte kogumise eesmärgil on kokkuvõttes tõmmanud tähelepanu kõrvale tegelikelt probleemidelt. Oleks aeg teha sellele lõpp ja keskenduda sellele, mis tegelikult on tähtis.
Aegamööda on minu isiklik seisukoht muutunud ühest äärmusest teise. Endise nulltolerastina tunnistan oma süüd. Tänaseks olen jõudnud arusaamisele, et see on iga inimese isiklik asi. Homoseksuaalseid inimesi on olnud aegade algusest peale ja ega nad kuskile ei kao. Tõenäoliselt on neid alati olnud arvestatav hulk, lihtsalt varem ei ole julgetud seda tunnistada. Seega tänapäevases õigusriigis ma ei näe tõesti mingit arvesse võetavat põhjust, mis õigustaks selle teemaga venitamist. Tahan juhtida Teie tähelepanu faktidele, millega enamlevinud väidetele vastata ja inimeste mõistmist ja arusaamist suurendada.
Peamised väited, millega olen kokku puutunud arutelude käigus on lapsendamist ja lapsi puudutavad ning perekonna definitsioon. Olen kuulunud ka millalgi ise S.A.P.T.K. toetajate ridadesse ja võibolla olen endiselt kuskil nimekirjas lihtsalt sellepärast, et põgusal otsimisel ei ole leidnud linki enda eemaldamiseks ja kuna see otseselt mind ei puuduta, siis ma ei viitsi aega raisata sellisteks toiminguteks.
Vaadates tänapäeva noori, näeme, et paljud noored mehed on naiselikumad kui mõned naised. Seega: kas peaksime WC ustele panema juba tuttavate kriipsujukude kõrvale ka seelikutega või pikkade juustega siluettsildid meestest ja samamoodi naiste WC ustele pükse kandvate naiste siluetid? Fakt on see, et erinevused ei ole tänapäeval enam nii suured. Selleks, et lapsest kasvaks täisväärtuslik inimene, vajab ta õiges koguses distsipliini ja sama võrra armastust. Tänapäeval suudavad nii mehed kui ka naised pakkuda neid mõlemaid. Mees tõesti ei saa imetada last, aga sellele „probleemile" on kindlasti võimalik leida lahendus. Meestel ei ole vaja olla enam see külm ja karge töörügaja, kes ainult karistab lapsi ja noomib neid.
Kokkuvõttes vajab laps turvalist kodu ning pole oluline milline kooslus vanemaid seda tagab. Kindlasti on laps parema meelega homoseksuaalses peres kui lastekodus. Loomulikult arvesse võttes olukorda, kus inimesed oleksid tolerantsemad ega mõistaks hukka sellist suhet. Laps on laps ja ei mõtle sellistele asjadele nii, nagu seda teevad täiskasvanud, kes on kinni vanas, turvalises ja harjumuspärases perekonnamudelis ja pärandavad seda edasi ka oma lastele. Lastekodust homoseksuaalsesse perre võetud laps ei peaks tundma piinlikkust ega saama kiusatuks selle tagajärjel.
Lastekodulapsel on kaks võimalust. Esiteks: olla asutuses, kus ta on üks mitmekümnest lapsest ega saa nii palju tähelepanu kui ehk vajaks, milletõttu kannataks tema isiklik areng. Tal oleks tulevikus tõenäoliselt probleeme sosiaalse ja majandusliku toimetulekuga, sest olgem ausad, kasvatakse n.ö. hundikarjas ja nende seaduste järgi. Teiseks: olla kiusatud selle tõttu, et tema vanemate seksuaalne läbikäimine on natuke teistsugune kui me ehk oleme harjunud nägema.
Järgmise punktina tooksin välja väite laste „kaitsmisest" homoseksuaalsuse eest. Väidetakse, et koolis sellest teemast rääkimine teeb lastest homoseksuaalid. Olgem ausad - ei tee. Kes on homo, see on homo, keda huvitab, see proovib nagunii, olenemata sellest, kas koolis või mingis raamatus sellest teemast on räägitud või ei. Vägisi kedagi homoks ei ole võimalik teha ükskõik kui kauni pildi sa joonistad. Koolis sellel teemal arutlemine suurendaks mõistmist ja aitaks vältida lapsendatud lastekodulaste kiusamist edaspidi.
Kokkuvõtteks: kui inimeste ainukene motiiv on kaitsta lapsi, siis ehk peaks lapsi hoopis kaitsma nende endi eest. Mittetolerantsel suhtumisel on mitmed negatiivsed tagajärjed. Esiteks: mittetolerantse suhtumisega ei anta võimalust lastekodulastele areneda näiteks suurepäraseks muusikuks, vaid nende võimed jäävad avastamata selletõttu, et nende elu on tühi. Neil on tunne, et neil ei ole kohta ja tihti jõuavad nad seetõttu pahuksisse seadusega. Teiseks: mis siis, kui teie oma laps on homoseksuaalne ja teades teie suhtumist langeb teismelisena depressiooni ja võtab endalt elu või vanemana peab tegema raske valiku: kas loobuda vanematest või olla paarisuhtes, mis teeb ta õnnetuks? Lõppulemuseks on ikkagi sellisel juhul purunenud perekond ja lapsed, kellel pole kogemust õnnelikust peremudelist või halvemal juhul lõpetavad ise lastekodus.
Kooseluseaduse puudumine või erineva nime alla kirjutamine ei takista ühelgi homoseksuaalsel paaril lapsi saamast. Seega võiks lõpetada selle vastu võitlemise. See seadus tuleb nagunii, sest üha enam homoseksuaalseid inimesi julgeb tulla avalikuks ja nende hääl muutub tugevamaks iga päevaga. Kas aasta või kümne pärast, aga tulemata ta ei jää. Seega lõpetame aja ja energia raiskamise selle teema peale ja kaitseme tõesti lapsi ega tee nende elu raskemaks oma kitsarinnalisusega.
Loodan, et saate sellest kirjast mõtteainet oma töö jätkamisel ühiskonna tolerantsemaks muutmisel.
Lugupidamisega
Rivo
heteroseksuaal
(täisnimi toimetusele teada)
Loe algversiooni siit
