Aga oletame korraks, et Sarapuu on tõesti puhas kui prillikivi. Miks ta ennast sellisel juhul nii korruptsioonilõhnalisse situatsiooni istutab? Ühtaegu kahele toolile: mõjuka poliitiku omale ja poliitilise võimuga heast läbisaamisest sõltuva firmajuhi omale. Sarapuu ei ole küll ATKO Grupi tegevjuht (selleks on tema väimees Margo Tomingas), vaid nõukogu esimees, aga ka nõukogu esimees ei ole tühipaljas tseremoniaalne tegelane. Eriti kui tegemist on tema perefirmaga.

Oletame, et Sarapuu on tõesti puhas kui prillikivi. Miks ta siis ennast nii korruptsioonilõhnalisse situatsiooni istutab?

Ausast mängust lugupidav inimene valiks sellises olukorras ühe tee kahest. Esimene oleks poliitikast välja astumine. Muidugi jäävad vanad tutvused ja sidemed ka siis alles, aga nii otsest võimalust vajalikke niite tõmmata Sarapuul siis enam poleks. ATKO Grupp on suur firma, kus peaks 63-aastasele, aga teokale Sarapuule tegevust jätkuma.

Teine võimalus maine puhastamiseks on ATKO Grupi avalikumaks ettevõtteks tegemine – finantsinvestorite kaasamine, võib-olla isegi börsile viimine. Päevapealt seda teha ei saa, ent selleks võiks esimene samm olla ettevõtte nõukogu esimehe kohast loobumine. Seda saaks Sarapuu kiiresti teha, kui tal on ettevõtte igapäevatööga nii vähe pistmist, kui räägib. Sisuliselt ei pruugi ATKO nõukogu esimehe kohalt taandumine palju muuta, aga see oleks vähemalt üks väike reaalne tegu palja jutu kõrvale, et Sarapuu poliitilise positsiooni ja ärihuvide vahel ei ole huvide konflikti.