Saue vald hoiab Kalmerit ja Kunot viiendat aastat varjupaigas

Kalmer (7) ja Kuno (6) elavad viiendat aastat ääsmäe laste varjupaigas. Selle aja jooksul on nad pidanud oma "ajutist" kodu jagama pea kolmesaja erineva lapsega. "Kui kauaks sa jääd?" on küsimus, mille igati suhtlemisvalmis poisid sisseastujale esmalt esitavad.

Kalmer viimistleb lasteaias alustatud joonistust, millel õrnsiniseks maalitud merel liugleb helesinine luik. Kuno toob kiiresti näha enda valmistatud marionettnukud. Eesti Päevalehe fotograaf leiab poistega peagi ühise keele. Fotoaparaadi jaoks juba kasutud patareid rändavad varjupaiga "autoparki". Mehi satub ääsmäe varjupaika harva...

Ema eest on poistele päevast-päeva ja ööst-öösse vahetuvad kasvatajad ning varjupaiga juhataja Helje Roolaan. Kalmer ja Kuno on erksad ja vaimselt hästi arenenud lapsed, sest nendega tegeldakse nii varjupaigas kui lasteaias. Mõlemal on suur fantaasia- ja kujutlusvõime, mis leiab väljenduse nende joonistatud piltides ja meisterdatud asjades. Muidu rõõmsad ja elavad lapsed muutuvad aga ühe kasvataja sõnul täiesti võimatuks, kui mõni laps end varjupaigast lahkuma asutab.

Poisid jäävad veel aastaks valla lasteks

Kuna Kalmeri ja Kuno emalt on vanemlikud õigused ära võetud, kostab nende eest Saue vald. Paraku pole seaduslik eestkostja poiste saatust lahendada suutnud. Peret, kes sooviks kasvatada kahte võõrast poisijõnglast, ei ole õnnestunud leida. Lapsed võtaks kasvõi hommepäev enda hoole alla Keila SOS-lasteküla, kus kõigil kasvandikel on oma kindel pere, ema ja kodumaja, kuid Saue valla sotsiaalnõunik Maie Suviste ei taha juba kolmandat aastat sellisest võimalusest kuuldagi.

Tänavu 17. septembril otsustas Saue vallavolikogu tuginedes Maie Suviste ettekandele, et Kalmer ja Kuno adopteeritakse perekonda hiljemalt aasta pärast, 1. septembriks 1997. Kui aasta jooksul ei õnnestu sobivat peret leida, paigutab vald poisid riiklikku laste hoolekandeasutusse. Vallavolikogu otsus tähendab seda, et poisid jäävad ääsmäe varjupaika veel vähemalt üheks aastaks. Seda vaatamata sellele, et niisugune otsus on vastuolus nii ääsmäe varjupaiga põhikirja kui laste varjupaiga põhimäärusega, mis ei luba last mõjuva põhjuseta varjupaigas pidada kauem kui kaks kuud.

Kalmer ja Kuno elavad ääsmäe varjupaigas juba 1992. aasta 4. veebruarist. Poisid, keda ema oli hooletusse jätnud, toimetas varjupaika naaber. Varjupaigast on nad eemal olnud vaid eelmisel suvel - Lõuna-Eestis Taheva lastesanatooriumis. Kuna samas asub ka riiklik lastekodu, pole võimatu, et poisid lõpuks sinna saadetaksegi, oletatakse ääsmäe varjupaigas.

"Mida me peame siis tegema, kui me ei ole neile lastele peret leidnud?" ägestub Saue valla sotsiaalnõunik Maie Suviste. Ta ei leia, et nii pikka aega varjupaigas elamine poisse kuidagi kahjustab.

Lapsendada tahtsid vaid rootslased

ääsmäe varjupaigas elasid lühemat aega ka Kalmeri ja Kuno kaheaastane vend ja aastane õde. Poiss anti kasuperesse, tüdruku adopteeris Prantsusmaal elav väliseestlane. "Kalmer ja Kuno võtsid oma noorema õe ja venna kohe omaks," meenutab varjupaiga juhataja Helje Roolaan. "Olnuks muidugi ideaalne, kui nad leidnuks ühise kodu, aga hea, kui Kalmer ja Kunogi kokku jäävad."

Mõtet, et poisid peavad igal juhul kokku jääma, toetab ka Harju maavalitsus, kes seaduse järgi lapsendamist korraldab. Harju sotsiaal- ja tervishoiuameti juhataja Ene Päll kinnitab, et on kirja teel otsinud poistele kasuperet kõigist maakondadest, kuid tulemusteta.

Saue valla sotsiaalnõunik Maie Suviste väidab aga, et Ene Päll hoopis takistab Kunole ja Kalmerile kasuvanemate otsimist. "Ainsana tundis 1994. aastal poiste vastu huvi rootslastest abielupaar, kuid maavalitsus ei lubanud neid Rootsi lapsendada," ütleb ta ägestudes, lisades, et lapsed võinuks juba ammu kasvada heaoluühiskonnas ja korralikus peres.

Sotsiaalministeeriumi spetsialisti Signe Kaplani sõnul oleks poiste Rootsi lapsendamine võinud arutusele tulla, kuid kõnealune perekond pole oma soovist ametlikult teada andnud. Nii Harju maavalitsus kui ka sotsiaalministeerium on täna seisukohal, et Kalmerit ja Kunot on võimalik üles kasvatada Eestis. Kui mitte kasuperes, siis vähemalt kodukandis - Keila SOS-lastekülas perelaadsetes tingimustes. Seda enam, et Kuno ja Kalmer juba tunnevad ühte lasteküla ema, tema lapsi ja teisigi sealseid töötajaid.

Sotsiaalnõunik sõdib lastekülaga

SOS-lasteküla hakati Keila lähedal Mudaaugu külas rajama 1994. aasta aprillis. Esimeseks lasteküla emaks sai ääsmäe varjupaiga õpetaja ja kasvataja Merle. Ka esimesed neli last, kes kõik olid ühest perest, võeti varjupaigast. Kuni küla avamiseni jõuluajal elas Merle ääsmäe varjupaigas.

"Kuna Kuno ja Kalmer tundsid selleks ajaks juba kaks aastat Merlet ja olid temaga lähedaseks saanud, mõtlesime, et poisid võiksid liituda lasteküla perega, kui neile ei leita kasuvanemaid," meenutab SOS-lasteküla psühholoog Maie Salum. Ta ei mõista tänaseni, miks valla sotsiaalnõunik sellele lahendusele risti vastu seisis.

Kui küla valmis sai, kolis Merle nelja lapsega ära. "Kalmer ja Kuno jäid pisarais maha," ütleb Maie Salum. "Poisid ei saanud aru, miks kasvataja Merle neid kaasa ei võtnud. Merle oleks võtnud, aga vald ju ei lubanud!"

Vendade sidemed endise kasvatajaga kestsid veel mõnda aega - Merle käis lastega varjupaigas külas, Kuno ja Kalmer said aga osa lasteküla jõulupeost. "Kui keegi meile külla tuleb, küsivad Kuno ja Kalmer kohe, kas ta on lastekülast," ütleb varjupaiga juhataja Helje Roolaan.

Sotsiaalnõunik Maie Suviste sõnul on vale väita, justkui olnuks poisid Merlesse kuidagi eriti kiindunud. "Merle oli neile vaid üks kasvatajatest," kinnitab ta. Sotsiaalnõunik on põhimõtteliselt Kalmeri ja Kuno lastekülasse andmise vastu. Tema sõnul on lasteküla samasugune vallasema-variant nagu varjupaik. "Pigem juba lastekodu," on Maie Suviste veendunud. "Sealt on võimalik poisse peresse lapsendada, lasteküla põhikiri lapsendamist ei luba."

Tema hinnangul ei ole lasteküla lahendus, sest täisealistena oleksid Kalmer ja Kuno taas üksi ja otsiksid elu alustamiseks abi Saue vallalt.

Eestkostja on röövinud lapsepõlve

Arvates, et valla vastuseisu põhjus on rahas, kinnitas SOS-lastekülade projekti direktor Tom Malvet 1995. aasta detsembris oma allkirjaga Harju maavalitsusele, et "Keila SOS-Lasteküla võtab Kalmer ja Kuno Simovarti tasuta ülalpidamisele kuni nende täisealiseks saamiseni".

Maie Suviste aga ei usu seda. "See ei ole mingi garantiikiri," väidab ta. "Vahetub direktor, unustatakse ka lubadused." Maie Suviste rõhutab, et Saue vald suudab ise oma laste eest hoolt kanda. Vastupidiselt lastekülale, kes tema sõnul "kerjab oma lastele välismaalt elatist".

Kohaliku sotsiaalnõuniku selline suhtumine hämmastab Tom Malvetit. "Ma ei tea, millist garantiikirja ta vajab. Ehitusfirmaga lepingut sõlmides võtsime panga garantii, kuid laste peale pank tagatiskirja ju ei anna," räägib ta.

Tom Malvet kinnitab, et lasteküla ei tõsta ühtegi noort tema 18-aastasel sünnipäeval lihtsalt ukse taha. "Me vastutame oma laste eest, kuni nad saavad iseseisvaks. Hoolitseme nende hariduse, töö- ja elukoha eest," selgitab Tom Malvet põhimõtteid, mis tema jaoks on iseenesestmõistetavad.

"Loomulikult ei pea Kalmer ja Kuno elama just lastekülas, kuid nad ei tohiks enam kauemaks varjupaika jääda," leiab ta. "Kui Saue vald meie pakkumist vastu ei võta, peaksid nad leidma muu lahenduse. Viis aastat ei ole midagi tehtud! Ma ei tea, kelle huvides töötab kohalik sotsiaalnõunik - igal juhul mitte laste huvides, nagu nõuavad seadused. Ta on röövinud neilt lapsepõlve," ütleb Tom Malvet.

ääsmäe varjupaiga psühholoogi Ilmar Ebberi sõnul on Kalmer ja Kuno pidanud juba mitu aastat elama lapse normaalse arengu seisukohalt täiesti ebanormaalsetes oludes. "Turvakodu küll kaitseb, toidab ja peseb, aga pidevalt vahetuvate kasvatajatega ei ole võimalik, et tekiks ema-lapse suhe, mis on kodutunde aluseks," ütleb ta. "Lapsed ei õpi teise inimesega arvestama ega teist armastama, häirub psüühiline seisund." Selle tõestuseks on lastes Connersi skaala järgi hüperaktiivsuse kujunemine. Kui Connersi järgi on kriitiliseks piiriks 15 punkti, siis Kunol on see tase 18, Kalmeril 17 punkti.

Ilmar Ebberi hinnangul vajavad need poisid viivitamatult oma kodu ja vanemaid. Iga päev viivitamist kahjustab lapsi.

PILLE LIIMAL