Paljud on hetkel on palju nõutud ja hämmingus, sest sellist imelikku asjaajamist nagu praegu ei meenu küll.

Panen lihtsustatult kirja, mis meil kõigil praegu meelel mõlgub ning mis näib olevat kuidagi tagatoa umbses õhus meelest läinud.

1) President peaks olema keegi, keda me kõik teame ja tunneme

Selline ootus on inimestel kuskil sisimas olemas: et kui öeldakse võimaliku uue võimaliku presidendi nimi, tekib kohe kujutluspilt: ma tean, milline see inimene välja näeb, mida ta on öelnud või mõelnud.

Milline on Kaljulaid?

Jah, ma ka eile googeldasin.

2) President peaks olema karismaatiline

Me otsime särainimest: teate küll, inimest kelle tuppa astumist me märkame, tajume. Keegi kes toob pahvaku värsket mõtlemist ja tekitab tunde, nii, nüüd hakkab midagi juhtuma.

See inimene peab oskama olla väärikas, samas vajadusel teha nalja, olla inimene. Inimene, kelle üle me tunneme rõõmu ja uhkust, kes ei tee meile kunagi häbi. Aus ja avatud inimene.

Milline inimene on Kaljulaid?

Ma ei tea seda.

3) Presidendil peaks olema visioon

Mingi salapärane kirg peab olema, mis juhib presidenti – teha Eesti paremaks. Ilvesel oli soov teha Eesti (sisuliselt) suuremaks, viia kaardile IT-valdkonnas.

Milline on Kaljulaidi unistuste Eesti?

Ma ei tea seda.

4) Presidendiks olemine on roll, mitte töökoht nagu iga teine

On tõsi, et me ootame presidendiks imeinimest. On tõsi, et täna ohkavad paljud südamest ja imestavad, kuidas lasime valimiskogus nii palju sobivaid inimesi luhta. On tõsi, et presidendiks olemine on midagi enamat kui lihtsalt töökoht.

Hea president peaks oskama rohkem kui oma ametijuhendit täita.

Kas Kaljulaid mõistab seda, et presidendiks olemine on enam kui ametijuhendi täitmine, see on roll?

Ma ei tea seda.

5) Kus Kaljulaid varem oli?

Võimalus kandideerida presidendiks oli juba kevadel.

Meil olid kandidaadid, kes osalesid debattidel - tutvustasid ehk rohkem kui iial varem presidendivalimiste ajal ning tegid teatavaks oma seisukohad. Nad nägid kurja vaeva, et saada kandidaadiks ning tegid kampaaniat nii hästi, kui oskasid. Nende eraelu, unistused ning isegi rõivavalikud analüüsiti põhjalikult läbi.

Kuidas tagada nüüd samasugune avatus ja kindlus ka praeguse presidendikandidaadi kriitikataluvuse kohta vaid 2,5 tööpäevaga, mis enne esmaspäevat valimist on jäänud?

Kuidas hakatakse tulevikus presidenti valima, kui praegusel moel valik naeruvääristab kogu panust, mis senised kandidaadid on teinud?

Põrsas kotis.

6) Tagatoa kokkulepped... Kas see on ongi normaalne, et nüüd läheb riigikogu ette ainult üks inimene?

Valimistest on saanud justkui "määramine", presidendiks "kutsutakse keegi".

Kuhu on jäänud teised nimed, mis ka nädala alguses läbi käisid?

Ma ei tea seda.

7) Kuidas ma tean, et Kaljulaid üldse teab, mis elu Eestis elatakse?

Võib-olla olen ma väiklane: aga kuidas tajub ja kujutab Eesti elu ette inimene, kes on 12 viimast aastat elanud välismaal ning teeninud meie mõistes muinasjutulisi summasid. Ärileht on kirjutanud, et Kontrollikoja liikme neto kuupalk jääb 15 000 euro ringi ning see avab inimesele hoopis teise elatustaseme, mida on keskmisel Eesti perel.

Võib-olla Kaljulaidil on olnud oskust Eesti eluga kontakt säilitada?

Ma ei tea seda.

Veider olukord.

Kersti Kaljulaid on paljusaavutanud ametnik, tark inimene ja võimalik, et sobiks meile presidendiks väga hästi.

Kuid ta on avalikkusele täiesti tundmatu: me ei tea, kes ta on ja kas ta tahab meie president olla.

See ongi kõige suurem mure.