Verbaalne verevalamine selle monumendi ümber pigem nõrgestab meie ajaloolist identiteeti, kui annab midagi juurde. Pealegi on seda teemat arutatud 30 aastat. Ei tasu unustada, et 1930. aastatel oli Eesti haaratud ülemaailmsest endassesulgumise ja demokraatiate languse suundumusest. Kahe totalitaarse hiiglase – Natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liidu – kuritegelikud sobingud dikteerisid reegleid ja tegid meie vabariigile lõpu. Oleme väikeriigina alati olnud suurtest maailmanihetest tugevalt mõjutatud. Kommunistlik režiim röövis meilt õiguse ja võimaluse 1940. aastate hakul oma riik sügavast poliitilisest seisakust ise välja tuua ja vabamaks muuta. Pätsi rolli ei saa mõtestada väljaspool ajaloo sünget paratamatust.

Tõnisson ja Päts

Tihti võrreldakse Jaan Tõnissoni (22. detsembril on tema 150. sünnipäev) ja Konstantin Pätsi kui poliitilisi liidreid, eelistades üht või teist. Mõlemad on aga oma elu Eestile pühendanud ja selle tõttu ohvriks saanud – Tõnisson lasti tõenäoliselt 1941. aastal Patarei vanglas maha (täpselt ei ole kindel) ja Päts suri pärast pikki kannatusi 1956. aastal Kalinini psühhoneuroloogiahaiglas (loe: vanglas). Eluajal tegid nad kord koostööd, kord sattusid põhimõttelisse konflikti, ent kurval kombel ühendab neid surm Eestit hävitanud punarežiimi käe läbi.