Sergei Metlev: Järjest tugevamalt määratlevad miljonid inimesed end konservatiivideks ja protestivad hääletuskabiinides hiiliva ühtlustamise vastu

Isegi kui Ameerika Ühendriikide uus president Donald Trump muutub soliidse kõnepruugiga riigijuhiks (esimesed märgid olemas), ei muuda see fakti, et konservatiivne mõte on tema jõhkra valimiskampaania tõttu saanud hoobi.

Konservatiivset ilmavaadet on vägisi samastatud keskaegse allutaja-seksisti ja tolmuse tagurlase siltidega. Taas esiplaanile kerkival konservatismil ei ole nende siltidega tegelikkuses midagi ühist.
Trumpi võit on vaid osa antielitaarse ja antiühtlustamise hoiaku tugevemisest. Suurema pildi osad on Suurbritannia tõmbumine EL-ist tagasi, migratsioonivastaste erakondade tugevnemine Prantsusmaal ja Saksamaal ning ultrarahvuslikku retoorikaga Poola ja Ungari valitsused.

Selle taga paistavad ka globaliseerumise tagajärjed – radikaalne ühtlustamine (loe: vägisi võrdsustamise), piirkondlike kommete ära lihvimine ja suurem tsentraalne kontroll eluvaldkondade üle.

Järjest tugevamalt määratlevad miljonid inimesed ennast konservatiivideks ning protestivad hääletuskabiinides hiiliva ühtlustamise vastu, mis on juba ammu ületanud mõistlikkuse piirid ja asunud võitlema meie kultuuriruumis pühaks peetava sõnavabadusega. Ta on püha, sest kui kaob vaba sõna, muutume suurte jõuluvanade põlvenühkijateks (vt Putin, Hiina Kommunistlik Partei jt).

Võrdsustamise tuhin on väga tuttav esmajoones Balti riikidele, aga ka Poolale ja Ukrainale. Stalini kuritegusid uurinud kuulus USA ajaloolane Timothy D. Snyder ei ole asjata pannud meie regioonile nimeks bloodlands – veremaad.

Ühtlustada püütakse poliitilist sõnapruuki. Rünne sõnavabadusele seisneb arulagedas nõudmises karistada kriminaalkorras tegelasi, kes kipuvad avalikult vihkama ja halvustama, ilma et see tooks ühtegi praktilist tagajärge peale internetis hoitava andmemahu suurenemise. Karistusõigust soovitakse rakendada avaliku arutelu valvekoera rolli, eirates, et see teeb õiguskaitsesüsteemist poliitikavaatluse seltsi ja klaviatuurisõbrast superstaari. Kas tuleb meelde, millised riigid reguleerivad sõnapruuki seadusega?

Usun, et tervem on siiski see ühiskond, kus inimesed saavad ka oma migratsioonivastaseid hoiakuid väljendada ja kus sarivihkajaid hoiab vaos ühiskonna eneseregulatsioon, mitte vangivalvur.

Moderniseerida ja ühtlustada püütakse ka arusaama kultuuripärandist. Liiga tihti kohtan väljendit „kuradi konservid“. Ilmselt usk uue inimese loomisesse on see, mis paneb konservitüüpe sarjama, sest nood on alati olnud skeptilisemad inimmateeriaga eksperimenteerimise suhtes. Siiski ei ole võimalik võtta meie kogemustest välja ei kohalikke traditsioone ega kristlust. Pealiskaudne oleks väita, et Vana-Rooma majapidajat, keskaja palgasõdurit ja nüüdisaja firma mänedžeri ei seo miski. Inimloomuse põhijooned ei ole täielikult muutunud, mis muidugi ei välista igakülgset arengut.
Miljonid inimesed esitasid nõudmise konservatiivse ideestiku taaselustamiseks ja selle ümber on koheselt kogunenud igasugused šarlatanid ja ravitsejad. Uued vitriinikonservatiivid ei oma sellele ilmavaatele patendiõigust. Nende retoorikas on paras annus kartlikku provintsialismi ja kalkulatsiooni, mida paljud peavad ekslikult alalhoidlikuks maailmavaateks.

Heade, asjast huvitatud inimeste eesmärgiks võiks olla seda nõudmist uue poliitilise stiili loomisega rahuldada nii, et vabadus ja julgeolek ei haihtuks.

Pikalt väljakujunenud rahvusülene konservatiivne mõte on oma sisult järgmine: mõistliku kiirusega areng, mis arvestab mineviku kogemuste ja tuleviku vajadustega. See tähendab tarka tasakaalu kogukonna ja indiviidi huvide vahel, vabaduse ja kodurahu kaitsmist ekstremismi eest ning inimloomusest arusaamist – oma võimete ja tahtmiste poolest on inimesed loodud ebavõrdsetena, sest elu sisu peitub piiritus mitmekesisuses.

Meie epohh on põhivabaduste- ja õiguste keskne. Loomulikult ei eira intelligentne konservatiiv lihtsat teesi, et hea on see ühiskond, kus igaühele on tagatud võimalus ennast teostada sõltumata oma kultuurilisest, keeleliselt, rassilisest või muust eripärast. Pidades muidugi silmas, et need õigused ja vabadused kuuluvad eelkõige indiviididele. Inimõiguste indiviidikesksuse eiramine tekitab pinget ja usaldamatust.

Kaasaegne konservatism on mitmes aspektis põimunud vabadust hindava liberaalsusega, seega õigem oleks seda nimetada vabakonservatismiks.

Konservatiivne mõte ei ole igal pool tugev. Ka Eestis mitte. Aga see hakkab kiiresti muutuma. Valikut ei ole: mitme teguri tõttu pöörduvad tohutud rahvahulgad tagasi selle ilmavaate juurde. Iga intelligentne inimene, kes selle ilmavaatega vaimset seost tunneb võiks panustada konservatismi päästmisse madalalubalisuse ja ekstremismi eest.