Sergei Metlev: otsedemokraatia ei talu lihtlabasust
Otsedemokraatia on selge ja tugev, sest kõrgeim võim on antud põhiseadusega rahvale, kes teostab seda küll reeglina valitud rahvaesinduse kaudu.
Eesti Vabariigi esimese, 1920. aasta põhiseaduse paragrahv 31 nägi ette: „Rahvaalgatamise korras on kahelkümnelviiel tuhandel hääleõiguslikul kodanikul õigus nõuda, et seadus antakse, muudetaks või tunnistatakse maksvusetuks."
Organiseeritud rahvaliikumistele anti sellega seaduse algatamise õigus, nagu on valitsusel, riigikogu liikmel või fraktsioonil. See võimaldab panna tähtsaid küsimusi suure kella külge ning käivitada ühiskonnas tõsised ja vajalikud protsessid. Kindlasti leidub praeguses Eestis asjalikke organisatsioone, kes oskavad parlamendile töötavaid eelnõusid pakkuda ning tugevdada oma tegevusega kodanikkonna ja valitsejate vahelist usaldust.
Ennesõjaaegses Eestis kasutati seda võimalust siis, kui valitsus otsustas võtta usuõpetuse kooliprogrammist välja. Koguti allkirju ja saavutati see, et koolid peavad pakkuma usuõpetust, kuid iga õpilane ei pea ilmtingimata sellest ainest osa võtma.
Selle demokraatiapeo taustal oli ennast sisse seadnud üks rehetont. Riigiloojad olid läinud nii kaugele, et panid ülalmainitud paragrahvi sellised laused: „Riigikogu võib eelnõu seadusena välja anda või tagasi lükata. Viimasel juhtumisel pannakse eelnõu rahvale ette vastuvõtmiseks või tagasilükkamiseks rahvahääletamise korras". See tähendas sisuliselt, et väike protsent elanikkonnast võis üks kõik millist ajendit kasutades nii rikastada kui keerata ka riigielu võssa.
Seadustega enne sõda liiale ei mindud, küll aga mingi liiale põhiseadusega ja nii mängiti maha oma ajastu üks demokraatlikemaid riike - Eesti Wabariik. Sama 25 000 allkirja nõue kehtis ka põhiseaduse muutmise rahvahääletuse algatamise kohta.
Mis juhtub siis, kui riigi alustalasid soovitakse tükkideks rebida inimeste tõsiseid probleeme ja murelikkust häbematult ära kasutades me oleme kogenud aastatel 1933 ja 1934. Ühiskonnas üldiselt austatud Vabadussõdalaste Liit (vapsid), tunnetas, et tohutu majandussuritise (Eesti keskklass järsult vaesustus, nagu ka suurem osa Euroopa ja USA elanikkonnast) ja poliitilise kraakluse tingimustes on võimalik Eesti riigilaeva kaaperdada ja panna tüüri taha kõva käega karm kapten.
Vapsid viisid läbi põhiseaduse muutmise eelnõu, millega Riigivanemale anti väga laiad volitused ja õigused ning Riigikogu ja valitsus marginaliseeriti. Taoline pööre seab põhiõigused ja vabadused peaaegu alati ohtu, sest viies võimuharud tasakaalust välja võib tekitada autoritaarsust, mis ei lase kodanikkel enam demokraatiat kasutades ümber otsustada või saamatuid valitsejaid asendada.
Järgnes Pätsu ja Laidoneri jõuaktsioon ja eriolukorra kehtestamine. Eesti demokraatia areng koos oluliste põhi- ja kodanikuõigustega oli selleks korraks lõppenud. Ilmselt seda traagilist ajalookogemust silmas pidades on 1992. aastal vastu võetud põhiseaduse autorid vältinud rahvahääletuste fetišeerimist.
Kaasaegses Eestis on rahvahääletuse temaatikat hakanud kahjuks vedama isikud, kes on kõike muud kui avatud demokraatliku ühiskonna eest seisjad. Rahvahääletust väga keerulise pagulasküsimuse üle nõuab häälekalt autoritaarset laadi erakonda üles ehitanud Edgar Savisaar ja tema kaasmõtlejad.
Otsedemokraatia ja eriti rahvahääletuste arutamine nõuab eelkõige eemaldumist hullutavatest teemadest. Iga mõtlev inimene saab aru, et nimetatud tegelased tahavad nii hirmsasti rahvahääletusi, sest selle abil on võimalik jätkata ühiskonna lõhestamine pagulaste ja kooseluseaduse küsimustes ning võita hääli. Poliitiliste dividendide saamise nimel lastakse oluline ja mitmetahuline otsedemokraatiateema kanalisatsiooni.
Ühiskonna juriidiline petmine avaliku elu tegelase poolt on minu hinnangul poliitilise sullerluse üks inetumatest vormidest. Ülikeerulistele küsimustele püütakse vastata vaid jah või ei ja arvatakse, et põhiseaduslik kord peaks seda hullust võimaldama.
Siinkohal tuleb anda au ajaloolasele Jaak Valgele, kes on toonud teemat fookusesse mõistlikult ja rahulikult ning tõi välja, et otsedemokraatia saab täiendada esindusdemokraatiat. Põhiseadus on siiski mõistlikkuse ja tulevikku vaatamise kokkuleppe.
1920. aasta põhiseadust tagasi ei saa, sest vahepeal on tekkinud palju uusi asju: uus põhiseadus, uus õiguspraktika ja rahvusvahelise õiguse laienemine. Parlamentarism on keerukas ja poliitikud viivad igasuguste sigadustega selle mainet alla, kuid see on endiselt kõige parem viis tagada, et kokkuleppe nimega põhiseadus igapäevaselt toimiks.
Samas on kindlasti kaalumist väärt taastada otsedemokraatliku seaduseelnõude algatamist. Hetkel kehtiv kollektiivse pöördumise kord võimaldab Riigikogu komisjonil kasutada mitmeid osavaid nippe, kuidas pöördumisi „ära unustada". Lävi on samuti madal - tuhat allkirja.
Erinevad liikumised ja organisatsioonid võiks omada õigust anda Riigikogu menetlusse lõpuni korrektselt vormistatud ja põhiseadusele vastav eelnõu või ka muudatusettepanekud, kui on kogutud 25 000 allkirja, nagu vanasti oli. Riigikogu peaks sellisel juhul seda arutama ja saatma vältimatult esimesele lugemisele, valitsus saab anda oma hinnangu ning kogu ühiskond räägib kaasa.
Kindlasti ei tohiks aga tekkida olukorda, kus neid allkirju saab kasutada Eesti Vabariigi põhiseadusliku korra kukutamiseks või tõsise ebastabiilsuse tekitamiseks. Selle vastu aitavad selged reeglid ja kõrgendatud nõuded algatajatele, mis välistavad lihtsakoelisi mahhinatsioone.
Meie riik on noor, aga meie riik on ka kogenud. Kindlasti saab suurendada otsedemokraatiat ja seda tuleb teha. Mõistlikult ja vältides poliitilisi lihtlabasusi.
