Sergei Metlev: YOLO-valitsuse peaminister Jüri Ratas seemendab nostalgiat, endal sangpommid jala küljes

 (73)

Peaminister Jüri Ratas Saaremaal , Ratas kohtus poliitikahuvilise õpilasega
Jüri RatasFoto: Irina Mägi

Valitsuse 100 päeva möödusid lahedalt. Maksumuudatused innovatsioonile mõtlemata, tõmblused olulises vene küsimuses ning revolutsiooniline karistus- ja piirangupoliitika.

Valitsus, soovides tegutseda valguskiirusel, tundub jagavat noore põlvkonna ühe osa loosungit YOLO (You Only Live Once - sa elad vaid korra).

Mind ei ahista perspektiiv, et pean maksma paarkümmend eurot rohkem tulumaksu, kui tänu kõrgemale tulumaksuvabale miinimumile saavad raha juurde tublid inimesed, kes naasevad väsinuna töölt koju ja vaatavad internetipangas otsa 600-eurosele kuupalgale. Nimetada sellist ümberjaotamist karistuseks ja jumal teab veel milleks on selgelt ülekohtune.

Hüva! Teeme ära, aga tegemist on lühiajalise lahendusega, mis hinnatõusu tõttu tasapisi tuhmub. Tulevikku vaatav on sotsiaalmaksu lae kehtestamine alates 3500-eurosest sissetulekust kuus. See on võimas meede, mille abil toetada tarku töökohti ja tõsta ühiskonna heaolu tervikuna.

Ettevõtetes vabaneb palju ressursse, mis võimaldab uusi töökohti luua, palku tõsta ja äritegevust uuendada. Jah, eelarve alguses kaotab, aga perspektiivis maksulaekumised kasvavad.

Justiitsministeeriumi konkurentsivõime töörühm prognoosib, et igale 10 kõrgepalgalisele töökohale luuakse reformi tulemusel 11. töökoht juurde. Meie naaber Läti juba käivitas maksureformi, mis toetab ettevõtete arengut ja uuendusmeelsust.

Samal teemal:

Olete tähele pannud iseteenindavaid kassasid kauplustes? Kas nägite, et Tallinna saabus esimene isesõitev buss? Oleme liikumas tootmise ja teeninduse uue automatiseerimise ajastusse, mis ähvardab kaotada Eestis tuhandeid ja maailmas miljoneid töökohti. Kui tahame ellu jääda ja sotsiaalseid rahutusi vältida, siis peame mõtlema ajude kasvukeskkonnale, mitte üksnes turgutussüstidele.

„Sa elad vaid korra“ filosoofia jätkub ka paljukannatanud vene kooli teema näol. Tuleks soodustada koolide vene-eesti jagunemise lõpetamist, luua üle riigi suured gümnaasiumid (kus on nii eesti kui vene emakeelega õpilased), tagada vene noortele võimalus õppida mitte ainult keelt, vaid ka eesti kultuuri ja elulaadi ning omandada võimekus töötada eesti keskkonnas. Selle asemel tegeletakse nostalgia seemendamisega.

Nostalgiaga selles mõttes, et jätkatakse Eesti ühiskonna suuremast osast eraldatud vene kooliga nagu nõuka-ajal. Siit ka Tallinna koolide (keskerakondlik linnavalitsus seljataga) soov taotleda erandit eestikeelse õppe mahu vähendamiseks ja valitsuse heakskiitev pobisemine eesotsas Keskerakonna haridusminister Mailis Repsiga.

Mis sest, et varasemad valitsused on juba aastaid sellised taotlused tagasi lükanud, põhjendades õigesti, et reaalset vajadust erandi andmiseks ei ole ja see pole õpilaste huvides.

Kas tõesti pole veel selge, et uue vene põlvkonna täielik lõimumine Eesti ühiskonnaga on meie riigi rahuliku ja stabiilse tuleviku tagatis? Kui meie venekeelne vähemus on Eesti kultuuriruumi lahutamatu osa, siis saadetakse kõik rohelised mehikesed kahuritoruga kuu peale.

Minul on ses mõttes peaminister Ratasesse veel usku. Edgari ajal oli selline rahvuslik vastasseis ja vene valija lolliks pidamise probleem ületamatu. Samas pole ju mingi saladus, et Mihhail Kõlvart ja Yana Toom rippuvad sangpommina Ratase jala küljes, nõudes endale õigust jätkata Edgari-moodi.

Ja need karistused-piirangud-regulatsioonid. Tahaks nagu maailma uuesti luua ja saavutada ühe aastaga seda, milleni ühiskonnad jõuavad pika ja teadliku töö tulemusel.

Mul on vahete vahel kahju tervise- ja tööminister Ossinovskist, kes saab mööda päid ja jalgu oma alkoholi- ja tubakavastase kampaania tõttu. Probleem ongi selles, et asi meenutab kampaaniat, aktsiooni. Alkoholi ja tubakaga on juba kord selline lugu, et aastatuhandete jooksul on inimliik õppinud nendega koos elama ja selle suhte murdmine on olnud võimatu missioon isegi türannide jaoks.

Mõnuainete tarbimise vähendamine on pikaajaline töö, mille märksõnadeks on joomiskultuur, hoiakud, taastusravi, alaealiste tarbimisharjumuste märkamine ja neisse suhtumine.

Kui keelame baarides happy-hour-kampaaniad või keelustame maitsete lisamise e-sigarettidele, siis niimoodi ühiskonna liikmed oma suhtumist ei muuda. Leiutatakse hoopis uusi teid, kuidas riiki kukele saata.

Nii et probleemi püstitus on õige, aga lahendused tunduvad kergelt eluvõõrad. Loomulikult – kui meie inimesed suudaks ennast joomise juures paremini vaos hoida, saaks politsei teha oluliselt rohkem tööd oluliste kuritegudega võitlemisel. Praegu aga tuleb menetleda lõpmatuid joobes peaga kaklusi ja vedada kainestusmajja sadu juurviljastunud kodanikke. Seda probleemi ei saa ignoreerida.

Ja veel palgapõhine väärteo korras karistamine, mida siseministeerium plaanib. Juba praegu on politseil kaalutlusõigus ja karistused on kohati suured. Juristina arvan, et karistuse suurus peaks sõltuma eeskätt süü suurusest ja teo ohtlikkusest, mitte patustaja rahakoti paksusest. Tegelikke tulusid teatavasti varjatakse, varimajanduse osakaal on meil üle 20 protsendi.

Lõpetuseks. Vana-Roomale sõjalist kuulsust toonud sõjaväejuhte tervitati triumfi ajal jumalatena. Kui triumfaatori pidulik rongkäik igavese linna tänavatel vuras, oli tema kõrval alati üks eriline inimene. See inimene ütles talle pidevalt: „Respice post te! Hominem te memento!“ (Vaata tagasi! Mäleta, et olen vaid inimene!) Mõelge tulevikule, te pole esimesed ega viimased, hea valitsuskabinet.

YOLO-valitsus võib kõlada ägedalt, aga kui tulevane põlvkond ei ela paremini ja turvalisemalt kui eelmine, siis on poliitilised otsused olnud lihtsalt ebaõiged.

Vormistage Eesti Päevalehe soodushinnaga püsimaksetellimus ning nautige Eesti kvaliteetseimat ajakirjandust oma postkastis vaid 30 sendi eest päevas! Vaata siit

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare