Suurima viha ja kirega jagavad viimastel kuudel nö võimu ja maid Dmitri Firtaš (energeetika, gaasitransiit, keemiatööstus, titaani töötlemine, televisioon jm), Rinat Ahmetov (metallurgia, energeetika, pangandus jne) ning Igor Kolomoiski (pangandus, metallurgia, telekommunikatsioon, naftakeemia jne). Kõige selgema avaliku ettekujutuse Firtaši ja Kolomoiski vastastikusest poliitilis-ärilisest tümitamisest saab telekanalite Inter (kuulub Firtašile) ja 1+1 (Kolomoiski) poliitilise suunitlusega programmide süvaanalüüsist.

Kõikidest Ukraina superrikkuritest on just Kolomoiski kõige resoluutsem separatistidevastases võitluses. Oma kulu ja kirjadega on ta formeerinud kaks vabatahtlike pataljoni - Tormijooks ja Dnepr (mõlemad lähevad talle maksma ca 7 miljonit eurot kuus) - ning saatnud nad siis sõdima Luganski ja Donetski oblastitesse.

Kohati võib viimaseid nende halastamatu tegevuse järgi venekeelse tsiviilelanikkonna suhtes ühemõtteliselt nimetada surmaeskadronideks. Samas ei unusta Kolomoiski sugugi ka enda äri: nii on teda korduvalt süüdistatud paljude ettevõtete reiderluses ja naftatoodete põhjendamatult kallis edasimüümises Ukraina sõjaväele.

Teatavasti on rünnak sageli parim kaitse ja nii on kanal 1+1 korduvalt süüdistanud Firtaši ja Ahmetovit kokkumängus Venemaa juhtkonnaga ning terrorismivastase operatsiooni salakavalat šaboteerimist. Mida siis Dnepropetrovski oblasti kuberneriks määratud Igor Kolomoiski õieti saavutada tahab?

Asudes sisuliselt üksinda ründama kõiki juhtivaid kohalikke oligarhe soovib ta tõusta vähemalt teiseks üleriigiliseks tegijaks nii poliitilisel kui ka majanduslikul tasandil. Väidetavalt pelgab teda isegi oligarhist president Pjotr Porošenko, keda tema peamise äritegevuse iseloomu järgi kutsutakse rahvasuus tihtipeale "Shokoladnõi zajats" (šokolaadijänes).

Kui aga Kolomoiskit tabab siiski läbikukkumine? Mida siis teha? No sel juhul pakub talle teatud, halvimal juhul vähemalt ajutist, julgeolekugarantiid tema teine - seekord Iisraeli - pass. Lisaks veel alati lennuvalmis eralennuk.