Sergei Stadnikov Venemaa sanktsioonidest: parmesani puudumine pole Vene eliidi jaoks mitte mingi probleem
Ühes oma hiljutistest kirjutistest väljendab Mihhail Lotman muuhulgas järgmisi mõtteid: Pärast sissetungi Ukrainasse ja Krimmi annekteerimist kehtestasid lääneriigid Venemaa vastu majandussanktsioonid. Venemaa vastas omakorda sanktsioonidega, keelustades hulga toidu-ja olmekaupade impordi.
Võib tunduda, et tegemist on absurdse teoga: lääs karistab Vene riiki, vastukaaluks karistab Venemaa oma tavakodanikke" ("Vabadus ja parmesan"; EE, 05. 11. 2014).
Üsnagi lihtsakoeline indoktrineeritud arutluskäik.
Kui lääneriigid raskendasid tunduvalt, näiteks riikliku nafta-ja gaasikontserni Rosneft´i pääsu rahvusvahelistele kapitaliturgudele, siis sellega ei karistanud nad mitte ainult Venemaad kui riiki, vaid ka meie idanaabri tavakodanikke -- nimelt kuulub hiidkorporatsioon suurte tööandjate hulka.Tugevalt kannatasid ka Rosnefti strateegilise partneri ExxonMobile huvid: septembris avastasid antud firmad Kaara meres hiiglasliku nafta- ja gaasileiukoha (Universitetskaja - 1). Kuna USA valitsus keelas oma kompaniil seal naftat ammutada, siis ExxonMobile jääb -- vähemalt lähi-ja kesktulevikus -- ilma miljarditesse dollaritesse ulatuvast tulust, mille tagajärjel piiratakse mõnevõrra töökohtade arvu ning mitmed naftaluure ja naftatehnoloogiaga tegelevad firmad jäävad ilma soodsatest lepingutest.
Kuid hoopis tõsisem olukord terendab aga eelkõige ekspordile orienteeritud saksa tööstuse ees. Saksa eksport Venemaale on aasta algusest juba vähenenud ligemale 17% ning negatiivne trend ei näita paranemise märke. Olukord muutus mitme suurettevõtte jaoks niivõrd dramaatiliseks, et oldi isegi sunnitud lühendama töönädala pikkust.
Mõni aeg tagasi ruttasid Saksa majandusjuhid Moskvasse, kus peeti Vene poliitikutega konfidentsiaalseid konsultatsioone. Väidetavalt lahkusid Saksa partnerid kohtumiselt peaaegu rahulolevatena. Niipea, kui venevastane jama lõpeb, pannakse Venemaa suunalisele ekspordile topeltuurid peale. Siiski kahtlen sügavalt, et saavutatakse kaubavahetuse endine tase -- Saksamaa konkurendid ei maga ja venelased on saadud kogemusest tõsiselt häiritud. Kohe kauaks ajaks.
Kindlasti ei ole parmesani olemasolu või puudumine jaekaubanduses (lõppude-lõpuks toodetakse sümboolseid sanktsioone kehtestanud Šveitsis igati kvaliteetset parmesani -- milles siis küsimus!) suurema osa vene eliidi jaoks mingi ekstistensiaalne probleem. Kes seda sorti juustu nii väga tahab, sõitku siis näiteks Soome ja toogu endale isiklikuks tarbimiseks. Üsnagi liberaalne võimalus, eriti kui pidada silmas järgmist tõsiasja: Ameerika Ühendriikide Kuuba vastane majandusembargo kestab juba 1960. aastast ning on võrreldamatum karmim (ka eraisikute reiside tasemel) lääneriikide-Venemaa vahelisest vastasseisust.
