Sergei Stadnikov: Venemaa tagasipöördumine Egiptusesse
Käesoleva Egiptuse-Ameerika suhete mõningase jahenemise tingimustes aktiveerusid Kairo kontaktid Moskvaga, mida seni kõige kujukamalt kajastas Venemaa kõrgetasemelise delegatsiooni – juhituna välisministri Sergei Lavrovi ja kaitseministri Sergei Shoigu poolt – hiljutised läbirääkimised 13.-14. novembril Kairos. Venelastega kohtusid välisminister Nabil Fahmi, kaitseminister Abd al-Fattah as-Sisi (kes saab kõige tõenäolisemalt järgmiseks presidendiks) ning presidendi kohusetäitjaga Adli Mansuriga. Olgu siin põhimõtteliselt ära märgitud, et ametliku visiidi päevakava pandi paika just Egiptuse partnerite initsiatiivil. Muude motiivide seas oli ka nende varjatud soov kindlustada sõjaväelastest „juulipöörajatele“ täiendav rahvusvaheline legitiimsus.
Mille üle siis mõtteid vahetati? Iidse Niilusemaa esindajad soovisid osta ca 2 miljardi USD eest uusimat Vene sõjatehnikat, kusjuures vajaliku rahasumma oli selleks valmis välja käima Saudi Araabia. Lisaks arutleti Vene mereväebaasi loomise üle, näiteks Aleksandria lähedal. Kahe nädala eest külastasid kaks Vene sõjalaeva seda sadamalinna. Venemaa presidendile Vladimir Putinile edastati ka ametlik küllakutse.
Islamistliku presidendi Muhammed Mursi tagandamise toetajad kannavad oma massimeeleavaldustel nüüd sageli Gamal Abdel Nasseri (Egiptuse president aastail 1956 – 1970), As-Sisi ning Vladimir Putini fotoportreid. Paljud kohalikud poliitikavaatlejad peavad As-Sisid isegi varjatuks neonasseristiks. Eks tulevik näita.
Kuidas aga reageerisid Egiptuse võimude ametlikele ja konfidentsiaalsetele pöördumistele venelased? Vähemalt esialgu (ja igati põhjendatult) ettevaatlikult. Nii külastasid viimase poole aasta jooksul Egiptust Vene välisluure (SVR) direktor ja sõjaväeluure (GRU) ülema asetäitja. Mõlemad hindasid pessimistlikult võimaliku vastastikuse süvatasemelise sõjalise ja majandusliku koostöö väljavaateid. Esiteks on Egiptuse Araabia Vabariigi majanduslik olukord väga vilets, mistõttu sõltub see riik kohe väga suurel määral välismaistest finantssponsoritest, eelkõige Ameerika Ühendriikidest, Saudi Araabiast, Araabia Ühendemiraatidest ning Katarist. Seega ei ole geopoliitiline mänguruum just eriti lai, kuid ameeriklasi taheti õrritada kasvõi mingi näilise alternatiivi olemasoluga. Samuti peeti silmas sealseid n-ö rahvamasse, keda senine Ameerika ja Iisraeli meelne välispoliitika tugevalt ärritab. Ehk veidi mõjub.
Mida Egiptuse juhtkond Venemaalt siis kõige rohkem soovis? Loomulikult supersoodsat suurlaenu (ca 10-15 miljardit USD), soetada suhteliselt odava hinnaga rahvusvahelisel turul konkurentsivõimelist relvastust ja panna paika majandusalase koostöö prioriteedid.
Venemaa poolelt ei paista säärased „tellimused“ just eriti atraktiivsetena. Esiteks ei võrdu Egiptuse tähtsus meie idanaabri jaoks Ukraina omaga, kuhu võiks valuutat sisse tampida, teiseks on iidsel Niilusemaal juba omad järeleproovitud „käendajad“. Pealegi ei evi praegune Venemaa kunagise Nõukogude Liidu välispoliitilisi eesmärke ja ka nende teostamise võimalusi. Erinevalt möödanikust on praegu suhtumine oluliselt pragmaatilisem. Mis puutub aga kaubavahetusse, siis Vene Föderatsiooni osa Egiptuse kaubavahetuses moodustab käesoleval ajal vaid 2, 6 protsenti. Sugugi juhuslikult ei rõhutanud välisminister Fahmi vene turistide arvu suurendamise vajadust oma maa majandusele ja riikidevahelise suhete edasisele arendamisele. No jah, turisminduses on Venemaalt saabunud külalised arvult esikohal, esikolmikus ollakse ka relvade müügi poolest. Mida annaks veel teha? Kas Venemaa on näitaks võimeline võtma USA koha sisse relvaabi esitarnijana (u. 1, 5 – 2 miljardit USD aastas)? Vaevalt. Teatud vastastikkuseks õnnestumiseks võib pidada fikseeritud hindadega teravilja tarnete kokkulepet järgmiseks kolmeks aastaks. On ju Egiptus üks suurimaid nisuimportijaid maailmas ja stabiilsus selles valdkonnas on sealsetele riigivõimudele lausa otsustava ühiskondliku tähtsusega.
Miks siis külastas üleüldse Vene delegatsioon Kairot? Kindlasti püüab Venemaa juhtkond olla n-ö pildil ka Lähis-Idas, lisaks taheti saada Egiptuselt saada kinnitust tema võimalikule neutraalsele või isegi teataval määral Vene diplomaatia jaoks positiivsele positsioonile „Süüria küsimuses“. Tundub, et välisminister Lavrov suutis vastava eesmärgi ka teostada ning ei lasknud end ära võluda võõrustajate sireenlikest „araabia muinasjuttudest". Pealegi mäletatakse Moskvas veel liigagi hästi kunagise gigantse koostöö ajastu (1956–1975) dramaatilist lõppu…
