Sergei Stadnikovi analüüs: „Imperialist“ Valeri Gergijev

Mõnikord üliharva, juhtuvad sündmused, mida vähemalt mina ei oskaks ealeski fabuleerida. Kuid igasugustest fantaasiaküllastest nägemustest võib meid ümbritsev reaalne elu pakkuda kõige uskumatumaid – ja samas täiesti reaalselt toimivaid/toimunud – lugusid.

Maailmakuulsa osseedi päritolu Peterburi Maria Teatri peadirektori ja kunstilise juhi (alates 1996), Metropoletan Opera külalisdirigendi ning Londoni Sümfooniaorkestri peadirigendi Valeri Gergijevi (s. 1953) kaasus kuulub aga kindlasti nende hulka. Lisaks muusikalistele saavutustele on maestro tuntud oma selge ühiskondliku hoiaku poolest. Nii näiteks esines ta 21. augustil 2008 (6 päeva pärast Gruusia – Venemaa relvarahu sõlmimist) Lõuna-Osseetia pea täelikult purustatud pealinnas Tshinvalis mälestuskontserdiga nn augustisõjas hukkunute mälestuseks. Viimaste seas olid ka mitmed tema head tuttavad. Üritus pälvis laialdast rahvusvahelist tähelepanu.

Kuid hoopis põnevamad, lausa skandaalselt haaravad sündmused keerlevad Gergijevi ümber just praegu. Nimelt toetas see Venemaa Töökangelase, seega riigi kõrgeimat aumärki pälvinud muusikakorüfee, koos mitmesaja kultuuritegelasega Krimmi liidendamist Venemaaga kunagise (1954) ajaloolise ülekohtu lõpetamisena. Tõsi küll, vastupidine, Kremli välispoliitikat teravalt arvustav avalik kiri, oli oma koosseisult samuti igati esinduslik.

Skandaal sattus või hoopis kellegi poolt osavalt lavastati (?) huvitavale ajale: nimelt kavatseb Valeri Gergijev järgmisest aastast hakata juhatama Müncheni Filharmoonia orkestrit, mille eest on talle ette nähtud tõeline superhonorar – tervelt neli miljonit eurot aastas! Võrdluseks: see on suurusjärguliselt igati võrreldav kõige rikkamate Euroopa jalgpalliklubide (seega gigantsete rahamasinatega) tipptreenerite palkadega. Kuid antud juhul on ometigi tegemist kunstiinimesega. Ja see teeb juba iseenesest meele heaks.

Gergijevi vastase kampaania edsine eskaleerimine on muidugi seotud tema avaliku poliitilise seisukohavõtuga Krimmi küsimuses. Münchenis kogub tuure vastav ühiskondlik kampaania, mis kutsub üles mitte sõlmima töölepingut Putini imperiaalse välispoliitika toetamisega seotud inimesega. Vastav üleskutse on massmeedias juba avaldatud (lähemalt vt germania.germaniaplus.de/2014/03/26). Lisaks soovitatakse Lääneriikide võimudel lülitada Gergijev isegi viisasanktsioonide alla.

Mida sellest kõigest arvata?

Kõigepealt seda, et Valeri Gergijev kohe kindla peale ei tagane oma poliitilistest vaadetest. Isegi mitte nelja miljoni euro ilmajäämise ähvardusel! Kujutage nüüd austatud lugejad hetkeks ette Ilvest Gergijevi asemel (aga loomulikult – seda minagi arvan!)... Samas pakitseb mul millegipärast rinnas üks vänge kahtluseuss: säärase isiksusega leping siiski sõlmitakse. Ja ongi kogu moos. Teisalt jällegi retooriliselt küsigem: kuidas jääb siis demokraatliku sõnavabadusega? Seda isegi Valeri Gergijevi jaoks. Järjekordne näide indokrineeritud ühiskondliku arvamuse ja suveräänse vaimu vahelisest vastasseisust.

Eespool kirjeldatud juhtum ei ole loomulikult ainumas Gergijevi hälve. Nii suhtub ta täiesti ükskõikselt „seksuaalsete vähemuste“ probleemidesse. Ja võib totaalselt kindel olla, et isegi „märatsevate vagiinade“ traagiline saatus -- keda nii kirglikult mahitab siinmail Juku-Kalle Raid – ei leia Valeri Gergijevi poolt mingit mõistmist ega kaastunnet. Nii see on.

P. S. Vene kultuurisfääris teatakse pajatada ühte teemakohast anekdooti. Peatab Valeri Gergijev takso ja istub sinna sisse. Taksojuht küsib: „Kuhu Teid viia?“. Seepeale Gergijev vastab: „Ükskõik kuhu – ma olen igal pool oodatud“. Aga tõepoolest, see on sulatõsi. Ta on oodatud näiteks ka meil, Eestis. Kujutage vaid ette, kuidas rõõmustaksid kõik estoonalased eesotsas Arne Mikiga, kui Tema Ise suvatseks meid väisata!