Siga on loom, mitte asi
ETV saade „Pealtnägija” tõi täpselt nädal aega tagasi avalikkuse ette võikad kaadrid seafarmidest. Kas selline näebki välja Eesti sigalate reaalsus?
Ma ei saa väita, et need kaadrid oleksid lõplikult adekvaatsed ja annaksid üldise pildi meie seakasvatuse kohta. Seesuguseid kaadreid on ka varem nähtud. Mingil määral näitan ma sellist materjali ka tudengitele, kuid mitte kõige õõvastavamaid pilte, vaid ikkagi neid, mis on loomade heaolu seisukohalt problemaatilised.
See video näitab siis pigem erandeid?
Ma arvan, et selline olukord on pigem erand. Ma ei ole kõigis Eesti seafarmides viibinud, kuid nii palju, kui ma olen käinud, siis seda tuleb küll vahel ette, et sealaibad on korraks kuskile lauda kõrvale jäetud, kuniks need konteinerisse pannakse või ära viiakse.
Olukord, mida „Pealtnägija” tutvustas, kus oli näha sigu väga halvas situatsioonis, ei ole loomulikult aktsepteeritav.
Kas suurfarmides on üldse võimalik, et sead saaksid elada n-ö täisväärtuslikku elu?
Täisväärtuslik elu on sea mõistes see, et ta on õues, saab tuhnida. Selles mõttes ei saa nad kindlasti elada täisväärtuslikku elu. Nagu inimesedki ei saaks elada täisväärtuslikku elu, kui nad elaksid ainult sisetingimustes, hoolimata sellest, kui kõik oleks käe-jala juures, telekas mängiks ja lõbus oleks olla, kuid ikkagi tahaks õue ka.
See on siis paratamatus, et sea suhtes head tingimused pole suurfarmides saavutatavad?
Ei ole ideaalseid tingimusi, kuidas sigu masstootmises pidada. See peaks olema kompromiss ideaali ja efektiivsuse vahel. Ei tasuks ära unustada, et tegemist on loomadega.
Praktiseeritakse ka sigade mahekasvatust. Mis on suurim takistus, miks ei saa seda meetodit laiemalt rakendada?
Takistusi on mitmeid. Mahetootmises on nõue, et sead peavad saama välja. Nad peavad saama tuhnida. Sigadel peab olema tegevusvõimalusi, peab olema allapanu. Tava- ehk intensiivtootmises minnakse üha enam restpõrandate peale ehk siis põrandas on pilud, seega ei pea seal sigade järelt koristama, vaid nad tallavad väljaheited läbi põranda lägakanalisse. Sel juhul ei saagi allapanu kasutada. Mahetootmises ei või sajaprotsendiliselt kasutada selliseid restpõrandaid. Aga isegi Nõukogude ajal ehitati selliseid lautu, mida kutsuti sigade suvelaagriteks.
Tänapäevast tean ühte sarnast lauta. See oli Linnamäe Peekonil (see ettevõte on alates 2005. aastast Atria grupi omanduses – toim) ja nad nimetasidki seda heaolusigalaks. Seal on auk seinas ja sead saavad valida, kas nad on sees või väljas. Sead saavad olla küll mitte päris karjamaal, vaid pigem sellistel rõdudel.
Selles Linnamäe Peekoni farmis on kusagil 200 sea ringis. Kunagi nad püüdsid seda sealiha eraldi turustada Stockmannis, egiidi all, et tegemist on heaolusigalast pärit sigadega, kuid see plaan ei töötanud, sest tarbijat ei olnud.
Nädal tagasi telesaates „Pealtnägija” avalikkuse ette jõudnud video sigade olukorrast farmides tõi kaasa veterinaar- ja toiduameti (VTA) inspektorite reidi, mille käigus tuvastati ka mitu rikkumist.
Ameti loomakaitsebüroo juht Tarmo Serva ütles eile Eesti Päevalehele, et reidi ajal leiti näiteks sigu, kellel oli song või kes lonkasid. Kohati oli näha tuhnimismaterjali vähesust.
Loomakaitsjate videos käsitleti kokku kaheksat seafarmi, millest kolmes tuvastasid VTA inspektorid reaalseid rikkumisi ning tehti ettekirjutus. Ametnikud ühelegi farmiomanikule trahve ei teinud. Ettekirjutuse täitmiseks ettenähtud aeg oleneb konkreetsest eksimusest. Serva sõnul näiteks haigete sigade kõrvaldamise puhul pole mingit aega vaja, vaid tuleb kohe reageerida. Kui on näiteks allapanu vähesuse probleem, siis selle jaoks tuleb anda natuke kauem aega. Kui kaua täpselt, seda Serva ei täpsustanud.
Eesti Päevalehe andmetel leidub Eestis mahesigu alla tuhande, sigade koguarv on 362 200. Aastal 2010 avati mahesigala Käreveres.
