SIGNE KIVI: Ma ei jäta Palmse mõisa ”rahule”
Palmse probleemide algust seostatakse 2000. aasta suvega, mil valitsuses arutati võimalikke tulevikuvisioone. Keskkonnaministeeriumil oli raskusi mõisakompleksi finantseerimisega, puudus selge nägemus Palmse rollist Eesti ja Lääne-Viru kultuurielus.
Vaatamata sellele, et samas maakonnas on edukalt müüdud Rägavere mõis, tekitas Palmse erakätesse mineku idee kohe vastuseisu. Valitsuse liikmete pilgud pöördusid kultuuriministri poole – ehk on Palmse haldamiseks siiski mõni muu võimalus, mis kindlustaks selle säilimise ja edasise arengu?
Lihtsam olnuks Palmse rahule jätta. Kuigi lihtsam oleks olnud Palmse “rahule jätta”, võttis kultuuriministeerium väljakutse vastu – kindlas usus, et meie ühise kultuurivara nimel pingutamine on küünlaid väärt. Valitsus otsustaski tuua Palmse mõisakompleksi keskkonnaministeeriumi alt kultuuriministeeriumi alla.
Pärast põhjalikke arutelusid Vihula valla, Rakvere linna, Rakvere muuseumi, Lääne-Viru maavalitsuse ja kultuuriministeeriumi vahel jõuti veendumusele, et kõige otstarbekam on moodustada sihtasutus, mis haldaks nii Palmse mõisa kui Rakvere muuseumi ja selle filiaale. Sihtasutuse peamiseks plussiks on riigiasutusest suurem tegutsemisvabadus ja paindlikkus rahastamisel – näiteks võib sihtasutus võtta laenu. Samas säilib side riigiga, kes teostab järelvalvet selle üle, et raha kasutatakse otstarbekalt ning ainult põhikirjas sätestatud eesmärkide saavutamiseks. Eeliseks on ka sihtasutuse kollegiaalne juhtimine, mis toimub kahel – nõukogu ja juhatuse – tasandil.
Eile andis keskkonnaministeerium valitsuse otsusega üle Palmse hoonete ja rajatiste alused maaüksused. See tähendab, et kultuuriministeerium saab hakata reaalselt Palmse probleemidega tegelema (kuni osa vara kuulus veel keskkonnaministeeriumile, polnud see võimalik) ja Sihtasutuse Virumaa Muuseumid loomise teelt on kadunud viimased takistused.
Palju olulist on juba tehtud: koostatud sihtasutuse põhikiri, määratud nõukogu ja mis peamine – riigieelarves eraldatud 5, 74 miljonit krooni (sellest 1,55 Rakvere muuseumile). Tegevuskava järgi saab Palmse peahoonest aastaringne mõisakultuuri keskus ja abihoonetes eksponeeritakse ajalooliselt sinna kuulunud esemeid.
Kiiremini oleks tähendanud halvemini. Tuleb tunnistada, et sihtasutuse loomine on võtnud kauem aega, kui esialgu arvatud – vara üleandmisel tuli tellida täiendavaid ekspertiise. Teisalt on idee tekkest tänaseni kulunud vaid pool aastat – niivõrd mastaapse ettevõtmise puhul tähendaks oluliselt kiirem tegutsemine ka langust töö kvaliteedis.
Meeldiv oli eelmisel reedel Virumaa Teatajast lugeda Toomas Reisalu intervjuud restauraator Leho-Toomas Tompsiga. Ehk aitab see asjalik ja neutraalne lehelugu selgitada, et kuigi Palmse mõisa seis pole roosiline, ei ole see sugugi kõige masendavam.
Kuid Palmse-diskussioonil on tegelikult sünget allteksti – paljud Eesti kultuuriobjektid on tõepoolest katastroofilises seisus: lagunevad nii kirikud, kultuurimajad kui mõisad. Just seepärast on kultuuriministeeriumi tänavuse eelarve prioriteediks investeeringud kultuuri kinnisvarasse ja me pingutame selle nimel, et tuua hasartmängumaksu tõusu kasvikust saadav lisatulu kultuuri- ja muinsuskaitseobjektide ehitamiseks-restaureerimiseks.
Eestlased ei tunne enam ammu rõõmu mõisate põletamisest – täna on need meile olulised märgid meie minevikust, meie ühine vara. Omand tähendab vastutust. Kultuuriministeeriumile on tahetud panna vastutust millegi eest, mis ei kuulu täielikult talle. Alates eilsest on olukord teine ja meie valmis oma kohust täitma.
Signe Kivi, kultuuriminister, Reformierakond
