Mulle tundub, et abi vajavaid lapsi märgatakse senisest enam. Sekkumise osas tuleb veel selgitustööd teha. Viimased andmed laste hoolekande kohta näitavad meile, et aastal 2012 võeti Eestis abi vajavate lastena arvele 2808 last, mis on 754 last rohkem kui 2010 aastal. Kui eelmisel aastal eraldati perekonnast 352 last, siis 2010. aastal 460 last. Samuti on vähenenud asenduskodus (lastekodus) elavate laste arv. Samas ligi 40 000 last elab suhtelises vaesusriskis. Meil on mille üle pead murda ja mille nimel tööd teha.

Minult on palju küsitud, et aga mida mina nende laste jaoks teha saan. Kõige käegakatsutavam abi on vaadata, kas minu enda ja minu lähedastega on kõik hästi. Alati võib vaadata oma külas ringi, ehk on seal pere, kes vajab abi. Mind innustavad näited, kui koolis on õpetaja või keegi lapsevanem tasunud mõne õpilase ekskursiooni ja teatripileti eest, kellel endal selleks võimalus puudub. Soovist olla lapsevanem, tasub kaaluda võimalust pakkuda peres kasvamise kogemust vanemlikust hoolest ilma jäänud lapsele.

Mõeldes kõigile Eestimaal elavatele lastele, soovin teid kutsuda 2. juunil Paidesse, kus üheks päevaks saab sellest väikesest linnast tõeliselt suur perepealinn (vaata lisa). Me kõnnime seal koos mõtteviisi toetuseks, et igal lapsel on õigus kasvada turvalises peres. Kusjuures peremudeli loome me kõik oma oskuste, võimaluste ja vajaduste järgi. Mingit šablooni pole olemas, millest läbi pugedes saab öelda, et vot selline ongi üks õige pere. Tähtis, et lapse jaoks on olemas lähedased täiskasvanud, kes temasse usuvad ja teda toetavad.