Siim Kallas: ALDE presidendina võtan sihikule 2019. aasta valimised
Euroopa liberaalse partei – ALDE (Alliance of Liberals and Democrats of Europe) - presidendiks kandideerimine ei tulnud tegelikult juhuslikult. Liberaalsed ideed on mulle alati südamelähedased olnud. Nende (sageli edukas) rakendamine poliitikas on olnud kogu minu viimase 25 aasta elu sisu.
Teine idee, millele olen pühendunud alates Eesti taasiseseisvumisest, on isiku- ja majandusvabaduste Euroopa idee, täna 28 rahva vabatahtliku ühenduse – Euroopa Liidu – idee.
Minu ettekujutus Euroopast põhineb minu kogemusel Nõukogude Liidust. Ma ei taha midagi nõukogulikku tagasi! Ma ei taha korruptsiooniga segatud ja ahistavat riiklikku plaanimajandust. Ma ei taha ühiskonnakorraldust, kus inimene on totaalselt allutatud riigile. Ma ei taha isikuvabaduste piiramist. Ma ei taha sõnavabaduse puudumist. Ma ei taha totaalselt suletud piire.
Viimasel kümnendil on Euroopat juhtinud konservatiivid. Mõnikord on neid toetanud sotsiaaldemokraadid, mõnikord liberaalid. Konservatiividelt on paljugi õppida.
Euroopa liberaalne liikumine on täna nõrk ega suuda Euroopa Liidu poliitikat kuigi oluliselt mõjutada. Kas ongi tarvis? Mis on need probleemid, mida Euroopa Liidus valitsev konservatiivide ja sotsialistide liit võiks lahendada teisiti, kui liberaalide mõju oleks suurem?
Esiteks oleks see suhtumine turumajandusse. Konservatiivide majanduspoliitika Euroopa Liidus on selgesti riiklikku reguleerimist ja juhtimist eelistav. Sotsialistid suhtuvad turumajandusse põhimõtteliselt umbusklikult. Oma kümne aasta jooksul Euroopa Komisjonis nägin aina rohkem ja rohkem, et turumajandust, eraettevõtlust, nähakse kui probleemi, mitte kui lahendust.
Maksukoormus Euroopas on viimase kolme aasta jooksul kasvanud. See on märk riigi suuremast sekkumisest majanduspoliitikasse.
Konservatiivne poliitika on sageli protektsionismi ja rahvuslikku (riiklikku) killustatust soosiv.
Kuidas on lugu nelja vabadusega – kaupade, inimeste, teenuste, kapitali vaba liikumisega, mis on Euroopa Liidu alusvabadused, ja mis on eriti liberaalide südames ja hinges? Kas me oleme viimase kümnendi jooksul isiku- ja majandusvabaduste tagamisel edasi liikunud? Tuletame meelde kasvõi teenuste direktiivi läbikukkumist ja tänast ohtu inimeste vabale liikumisele. Kui palju on veel takistusi paljuräägitud digituru arenemisele!
Liberaalid on traditsiooniliselt riikliku bürokraatia vastu. Paraku on tõsi see väide, et Euroopa tasandil on vastu võetud palju regulatsioone, mis on nõudnud üha suuremat tsentraliseeritust ja üha suuremat ametnike hulka, et kõiki reegleid hallata.
Liberaalsel poliitikal on Euroopa Liidus kaks jõukeskust. Üks on peaministrite rühm, keda praegu on tervelt seitse. Teatud koostöö nende vahel toimib, kuigi osa valitsusi on pigem euroskeptilised (Holland), osa väga Euroopa-meelsed (Eesti, Belgia).
Teine jõukeskus on liberaalide rühm Euroopa Parlamendis. Sellesse rühma kuulub 72 parlamendiliiget. Ainult umbes 50 kuulub ALDE erakonda. Rühm on liiga väike (suuruselt neljas) selleks, et Euroopa Parlamendis otsustavat rolli mängida. Vaja oleks umbes 120 liikme suurust rühma. See võiks olla eesmärgiks 2019. aasta parlamendivalimistel. Grupp on väga killustunud. Mitmetest riikidest valitud saadikud kuuluvad erinevatesse, ja omavahel kaugeltki mitte sõbralikesse erakondadesse.
Võiks ja peaks olema ka kolmas jõukeskus, mis liberaalset poliitikat kujundab ja erinevaid seisukohti ühendab. See võiks ja peaks olema üle-euroopaline liberaalne erakond. Täna on see organisatsioon poliitilises mõttes täiesti ebaoluline. ALDE-le on jäetud ainult mingi sekretariaadi roll (mida sekretariaat korralikult täidab).
Kui mulle tehti ettepanek kandideerida liberaalide üleeuroopalise erakonna etteotsa, andsin pärast mõningast mõtlemist nõusoleku. Ettepaneku tegijad ja tänased toetajad on peaasjalikult nooremad poliitikud, keda tänane olukord liberaalses liikumises ei rahulda. Võiduvõimalus oli ja on usutav.
Mulle meeldib see ettepanek väga. Näen ALDE presidendi rollis võimalust mõjutada poliitikat Euroopa Liidus. Mul on täiesti selge ettekujutus, mida ja kuidas teha. Kümne aasta jooksul Euroopa Komisjonis tekkis selge pilt sellest, mis on Euroopa Liidus vajaka, mida tuleks muuta ja kuidas just liberaalne poliitika peaks märksa tugevam olema. ALDE partei on täna poliitiliselt täiesti ebaoluline nähtus, näen võimalust muuta see palju olulisemaks poliitiliseks tegijaks. Seetõttu – kui osutun valituks, pühendun sellele kogu energiaga. Sihikul saavad olla vaid 2019. aasta Euroopa Parlamendi valimised, mille järel peaks liberaalide esindus parlamendis oluliselt suurem olema. Minu toetajad ootavad minult seda pühendumust ja ma ei saa neis pettumust valmistada.
Ma olen terve oma elu töötanud ametites, kus on reaalne võimalus käed külge panna ja suuri asju teoks teha või muuta – olgu selleks Eesti majandusedule aluse pannud rahareform, Euroopa ühe edukama liberaalse erakonna loomine, Euroopa poliitika läbipaistvuse suurendamine või Euroopat liitvate transpordiühenduste arendamine. Euroopa suurpartei juhina on mul palju uusi võimalusi samasugust tegevust jätkata.
Jutud võimalikest minu isikuga seotud poliitilistest tulevikuarengutest Eestis on küll mulle meeldivad, kuid siiski ainult spekulatsioonid, millest lähtudes ei tee ma täna kaalukaid valikuid.
Minu konkurendid levitavad usinasti kuulujutte minu võimalikust poliitilisest tulevikust Eestis, aga nad peavad uue loosungi välja mõtlema – Euroopa liberaalse erakonna – ALDE-partei – juhina ma Eesti presidendiks ei kandideeri.
