Siim Kallas: boonustega on lihtne endale jalga tulistada
Kroonile üleminekust möödus sel nädalal 20 aastat. Omal ajal lauldi Ugalas, et poleks Siimu, poleks krooni. Kas te tähistate ka mingil moel krooni tulekut?
Mind hämmastab, et seda Eestis ei tähistatud. Mina olen Brüsselis, siin on mingeid erilisi plaane teha raskem, aga hämmastav on see, et Eesti Pank ei pidanud vajalikuks seda sündmust tähistada. Seda enam, et kui oli krooni 15. aastapäev, siis oli suur konverents, minagi pidasin seal kõne. Eesti Pangas oli traditsioon, et 19. juuni õhtul on pidu ja kes siis jaksasid, pidasid vastu kella neljani hommikul, sest kell 4 hommikul hakkas kehtima Eesti kroon. See oli väga märkimisväärne üritus, aga ma pole kuulnud, et seda oleks jätkatud. 20 aastat võiks ju olla ometi selline tähtaeg, mis vääriks meenutamist.
Enne 1992. aasta rahareformi oli hirm spekulatsioonide suhtes päris suur, kas siis mingeid suuremaid rünnakuid ei tulnudki või me lihtsalt ei tea? Või oli fikseeritud kursiga valuutakomitee süsteem lihtsalt nii lollikindel?
Iga pooleteise aasta tagant tuli kuskilt mingi kampaania, mis ütles, et nüüd devalveeritakse, senine kurss ei kehti. Isegi mitmed valitsusega parajasti opositsioonis olnud poliitikud levitasid niisuguseid kuuldusi. Eriti vene keelt kõnelev elanikkond tõttas raha vahetama dollariteks või hiljem eurodeks ja pärast tagasi. Pangad teenisid selle pealt kõvasti.
Viimane juhtum polnudki väga ammu?
Ega jah. Rünnakuid on olnud, aga peab ka ütlema, et süsteem oli tõesti lollikindel. Ja see on väga Eesti oma süsteem. Alati on nii, et edul on palju isasid ja igasugused nõuandjad ütlevad, et nemad andsid nõu ja puha, aga tegelikult me nuputasime selle süsteemi ise. Süsteemi element oligi veendumus, et see peab olema nii lihtne, nii selge, et see on sama kõva raha kui Saksa mark ja ta on margaga jäigalt seotud. See kõige tähtsam sõnum sai antud ja see pidas vastu.
Tegemist oli siis reageeringuga rubla hüperinflatsioonile, me ei saanudki teistsugust süsteemi, natukenegi ujuvat kurssi valida?
Ei, ei saanud teistsugust valida paljudel põhjustel. See oli reaktsioon kaosele. Kui kõva oli see arusaam, et Eesti ei tule omadega toime! Märtsis 1992 valmis Rahvusvahelise Valuutafondi arvamus, et Eesti ei saa hakkama, peab rublatsoonis edasi olema, ja muidugi tuli Venemaalt arvamusi, et meie maksebilanss on nii negatiivne, et kroon jookseb kohe tühjaks. Seda jagasid ka paljud Eesti inimesed, kes täna kindlasti ei tahaks, et neid meenutataks. Eks ühel hetkel võiks neid nimesid ka üles lugeda, kes kroonile hukku ennustasid. Kuna meil ei olnud maksebilanssi – see sai valmis alles 1992 sügisel –, siis panime asja kokku nii, et ta oleks väga lihtne, sada protsenti reservidega kaetud, täielik konverteeritavus.
Ujuv kurss oleks olnud nagu sõnum joodikule, et natuke ju võib?
Täpselt. Ujuv kurss oleks käest ära läinud. Seda ei õnnestu kusagil päriselt juhtida.
Räägime eurost ka. Jutlustate eelarvekärpeid ja kokkuhoidu, aga kui vaatame kriisi sügavust, siis kas me ei lõpeta seal, et kärped küll, aga paneme ikka trükipressi ka käima?
Euro arhitektuur on ju põhimõtteliselt väga sarnane Eesti krooni omaga ja meie vaatasime ka tookord väga palju sakslaste poole, kuidas nad on raha usaldusväärsust taganud alates 1948. aastast. Euro arhitektuurne ülesehitus on väga tugev, aga tuleb arvestada, et rahaühik kui selline pole mingi müsteerium, selle taga on reaalsed protsessid. Ja kui mõned riigid on laenanud üle mõistuse palju ja tahavad edasi laenata, ilma et tehtaks peene nimega „struktuurseid reforme” või tõsiseid muudatusi töökorralduses ja tootlikkuses, siis jutt, et lõdvendame reegleid, ei paranda ju midagi. Peab nägema ette järgmist sammu. Kui sa täna teed sammu A ja lased reeglid lõdvaks, mis siis juhtub pärast? Kui praegu hoiad sa tugevate meetmetega süsteemi üleval, siis homme paistab ikkagi helgem tulevik.
Rahanduspoliitiliste otsuste tegemine on kriisi käigus üha enam Brüsselisse siirdunud. Kas see valmistab teile muret?
Rõhutaksin veel, et ega Euroopa Liit tervikuna ei toimi sugugi halvasti. Meil on probleemid Euroopa Liidu sees, aga väljastpoolt vaadates on Euroopa Liit maailma suurim kaubandusblokk, mis ei kaota oma osatähtsust. Ameerikal ja Jaapanil on see osatähtsus muutunud, aga Euroopa Liit annab ikka 20 protsenti kaubavahetusest. Ta on ka väga suure ekspordi ülejäägiga. Ta on väga edukas oma kaupade müümisel.
Aga riikideülese rahanduspoliitikaga tehtav on reaktsioon sellele, mis on toimunud paljudes riikides: võetud on roppu moodi laenu ja seda on võetud tänu sellele, et on olnud ühisraha, mille usaldusväärsus on väga suur. Laenu on saadud liiga kergelt ja see nõiaring on tarvis tingimata katkestada. Kui riikide võlakirjade eest on saadud seitse protsenti tulu, siis küsige, kas on kuskil pank, mis sel juhul investeeriks lennundusse, kus kasumimarginaalid on natuke üle nulli, kui üldse. Seal ei saa kuidagi maksta seitset protsenti intressi vajaliku kapitali eest, mida neil hädasti vaja on.
Olen rääkinud ju nii mõnegi endise peaministriga ja praeguste tähtsate tegelastega. Mõnele juhtivale tegelasele on väga raske, et laenuvõtmine ei ole ehk kõige parem poliitika. Nad ikka ütlevad, et ei-ei, ikka tulebki võtta ja laenude peal elada. Väga raske on seletada, et kuule, keegi peab selle lõpuks tagasi maksma. Isegi komisjonis käib arutelu, et me nüüd kalkuleerime, et selle riigi jaoks oleks tarvis nii ja nii mitu miljardit. Nende vajadused on sellised. Ma küsisin vastu, kuidas nad saavad rääkida vajadusest? Millal me hakkame rääkima sellest, millal nad selle tagasi maksavad? Esimese prioriteedina püstitaksin ma ülesande ise toime tulla ja alles siis minna abi küsima.
Eesti toob end kärpimise alal eeskujuks, aga tegelikult ligikaudu viiendik eelarvest tuleb Euroopa Liidu abist.
Eks igaühel on omad kiiksud, aga mina olen igasuguse abi suhtes väga umbusklik. Üldiselt peab ikka oma sisemise vedru jõul toime tulema. Muidugi, ega Eesti pole ainuke. Mõnes Ida-Euroopa riigis pärineb kõikidest riigi investeeringutest 97 protsenti Euroopa Liidust. Ma arvan, et see on ebanormaalne. Kui teil on mingi raha saadaval ja te mõtlete, kuidas seda ära kasutada, ja mitte: kuidas ma selle, ütleme, puulusika valmis saan, siis mõtlemine läheb natuke viltu.
Võtame põllumajanduse, mis on Euroopa Liidu suurim toetusesaaja. Kui me tegime Euroopa Läbipaistvuse Algatuse – kõlab ka konarlikult –,siis selgus, et põllumajanduse rahast läheb väga suur osa kaugeltki mitte põllumajandusele, vaid selle kasseerivad sisse igasugused vahendajad ja teenustepakkujad. Mõte pidada üleval ühte majandusharu osutus väärastunuks. Abi mahajäänud maades, näiteks Ida-Euroopas, on kindlasti teretulnud, aga kindlasti ei saa see olla asi, mille nimel elada.
Eesti põllumehed tahaksid saada ka võrreldavat toetust Lääne-Euroopa põllumeestega. Kas see on sootuks lootusetu võitlus?
Võitlema peab, olukord on erakordselt ebaõiglane. Hollandi põllumees saab viis korda rohkem toetusi kui näiteks lätlane. Balti põllumehed mõtlevad ikka nii, et mitte toetusi ei ole vaja tõsta kättesaamatutesse kõrgustesse, vaid tuua läänes allapoole. Täiesti veendunult ütlen, et see, kuidas toetusi Hollandis kasutatakse, ei ole mõistlik.
Ma vaatan, et Eestis pannakse eurorahasid mingitesse pirakatesse projektidesse, aga samas on kõrval mingi pisem tee, mis upub aukudesse.
Kui ma räägin minu haldusalas olevatest kontsentreeritud üleeuroopalistest projektidest, siis ma ei ole kuulnud, et nendega oleks väga palju mööda lastud. Aga kui räägime struktuurifondidest, ühtekuuluvusfondist, mis lähevad maanteede peale, siis need summad on puhtalt liikmesriikide käes ja need on palju suuremad kui mainitud kontsentreeritud üle-euroopalised summad. Struktuurifondide rahade kasutamisega maanteedel on palju probleeme.
Iga kord, kui ma Puurmani sillast üle sõidan, siis ma ikka mõtlen, et keda need kümned lambid valgustavad?
See on puhtalt Eesti otsus, peate Eestist küsima.
Vabariigi president tegeles hiljuti vaevalise rongisõiduga Riiga. Rail Balticusse te ikka usute?
Kaks aastat tagasi oli see muinasjutu tasemel. Praegu see on üks tähtsamaid üleeuroopalisi projekte nende projektide loetelus, mida võiks rahastada tulevasest Euroopa Liidu eelarvest. Kui see finantseerimine enam-vähem nii otsustatakse, nagu see ette on pandud – ma ei ole lootusetu, aga ka mitte sada protsenti kindel –, siis see projekt muidugi tuleb. Euroopa on selline kummaline masinavärk, et hirmus raske on midagi otsustada. Aga kui midagi on ära otsustatud, siis üldiselt see nii ka toimub. Selle idee puhul on palju rohkem kui 50 protsenti tõenäosust, et ta teostub. Väga palju sõltub nelja riigi omavahelisest koostööst. Ei saa mingi hinna eest alahinnata ka sellele vastutöötamise tugevust.
Euroopas olete tegelenud raha liikumise läbipaistvusega. Kui te jälgite oma koduerakonna, Reformierakonna siputusi varjatud rahastamise skandaalis, mis tunded teid valdavad?
Ma olen üldiselt vältinud konkreetsetesse sisepoliitilistesse asjadesse sekkumist. Te ju saate aru, et kui ma ütlen A, siis ma pean ütlema ka C, D ja E ja nii edasi.
Silver Meikari vallandatud rahastamisskandaalist olete ringi käinud, aga lugesin, et suutsite emapartei juhatust Meikari vastu siiski toetada? Usute, et kõik on tehtud parimal moel?
(pidulikult) Ma toetan ikka oma erakonna juhatust.
Nii et Meikar mõtles midagi välja?
(tõrjuvalt) Ei-ei, ärge nüüd hakake mult küsima niisuguseid konkreetseid asju. Ma usun, et asjaga tegeletakse nii nagu tarvis. Oma eelmises ametis, Euroopa Komisjoni administratsiooni eest vastutavana pakkusin ma korduvalt välja seda, et tuleks käitumiskoodeks. Meil komisjonis on käitumiskoodeks. Ma pakkusin seda ka Euroopa Parlamendile, et leppida kokku teatud asjades, mida ei tehta, ja millest peetakse kinni. See lükati väga pahaselt tagasi. Ja ma arvan, et see Volvo-skandaal on väga paha skandaal (Kallas mõtleb Volvo soodushindasid riigikogulastele – toim). See ei ole seadusega reguleeritav, aga käitumiskoodeksitega on see paika pandav. Komisjoni käitumiskoodeksi kohaselt oleks selline asi täiesti lubamatu.
Miks see paha on?
Maailmas on kaks valuutat: üks on raha ja teine on hääled. Poliitik ei pea neid asju omavahel segamini ajama. Igasugused boonused – nendega peab vaatama, et iseendale väga jalga ei tulista.
ELULOOST
Siim Kallas
Sündinud 2. oktoobril 1948
1991–1995
Eesti Panga president, rahareformi üks autoreid
2002–2003
Eesti Vabariigi peaminister
2004–2010
Euroopa Komisjoni haldusküsimuste, auditi ja pettusevastase võitluse volinik, asepresident
2010–
praeguseni Euroopa Komisjoni transpordivolinik, asepresident
