Siim Kallas Brexitist: Populistid läksid valitsejate vastu, valetasid ja... võitsid

Nüüd on see käes. Üks neljast suuremast Euroopa Liidu liikmesriigist, Suurbritannia, Ühendatud Kuningriik, otsustas Liidust lahkuda. Häälteenamus lahkumise poolt oli kindel. Mis saavad olema selle sammu tagajärjed, seda saame põhjalikumalt analüüsida ehk umbes aasta pärast.

Küllap kirjutatakse tonnide kaupa analüüse ja arvamusi. Küllap koostatakse kõikides või peaaegu kõikides (Eestis on vaba päev) nahkseid jutupunkte avalikkuse jaoks ja mitteavalikke analüüse, mida teha.

Briti poliitiline eliit sai lüüa. Valitsus ja opositsioon (Tööpartei) olid ju mõlemad jäämise poolt. See oleks pidanud tähendama vähemalt kahekolmandikulist ülekaalu.

Briti parlamendi alamkojas on 650 saadikukohta, 330 kuulub valitsusparteile – konservatiividele, 232 opositsioonilisele Tööparteile, 54 Šoti natsionalistidele. See on legitiimne mandaat, mis rahvalt saadi. 650st saadikust pidid teoreetiliselt poolt olema üle 600 saadiku. Rahvas ei usaldanud nende poolt antud selgitusi. Milline on demokraatliku valitsemise legitiimsus, kui nii tähtsas küsimuses ei usalda rahvas näiliselt nii selgete tulemustega valitud parlamenti koos valitsusega?

Populistid läksid valitsejate vastu, valetasid, ja võitsid. Kõikidele äärmusrühmadele demokraatlikes riikides on see oluline sõnum. Valimised ei loe, valitsus pole usutav, samuti opositsioon. Vaja on lihtsat (enamasti valet) sõnumit, palju röökimist, suurt kõlapinda meedias, ja näe, mis võib juhtuda. Demokraatliku otsustamise mehhanismid ei suuda populistide rünnakule vastu seista.

Võib oletada, et üle Euroopa Liidu liikmesriikide voolab üleskutsete laine, mis taotleb samasuguste referendumite korraldamist. Mõnes riigis seda ka tehakse, tulemused on ettearvamatud. See kõik tähendab vähemalt suurt värisemist, kui mitte kaost.

Kindlasti on põhjust vaadata mõnedele Euroopa poliitikatele otsa teise pilguga. Näiteks Kreeka võimalik lahkumine eurotsoonist pole enam nii suur poliitiline probleem. Ei pea enam pead vaevama, kuidas Kreekat abistada, kui ta nõutud kriteeriume ei täida.

Euroopa Liit muutub mõnevõrra Vene-sõbralikumaks. Sõjaline koostöö, milles Brittidel on suur roll – mis mõju EList lahkumise otsusel sellele on? Esialgu ebaselge. Kindlasti kinnitatakse kõigile, et NATO jääb puutumata, aga tegelikult?

Huvitav, mida ütleb Eesti juhtkond, kui Šotimaa otsustab Suurbritanniast lahku lüüa, et jääda Euroopa Liitu? Asub toetama? Ikkagi rõhutud väikerahvas? Aga kas Inglise hävitajad siis meie õhuruumi turvama tulevad?

Hakka või vaikselt uskuma, et USA presidendivalimised võidab Donald Trump? On ju selge, et ta ei sobi sellesse ametisse. Nii nagu oli enamikule mõtlevatele inimestele selge, et brittide lahkumine Euroopa Liidust on neile kahjulik.

Eesti juhtkonnal on ees keerulised ajad. Kas kogu senine rahu tagamise konstruktsioon laguneb? Mis siis teha? Jälle see Hamlet oma tüütu küsimusega – olla või mitte olla? Ja kuidas olla ja kuidas mitte olla.