Siim Kallas: Euroopa muutub, me peame olema valmis igasugusteks ootamatusteks ja kiireteks otsusteks

Ettevaatust! Euroopa Liit muutub.
Olin Eesti Vabariigi välisminister 1995-1996. Üks dramaatiline hetk oli, kui saime teate, et Saksa kantsler Helmut Kohl on otsustanud, et Euroopa Liidu laienemisse kaasatakse kolm riiki ja Eesti ei ole nende hulgas. Käivitasime tõelise ööpäevaringse veenmismasina, mis andis lõpuks tulemuse, et kaasati siiski ka Eesti ja Sloveenia. Lihtne ei olnud ka NATO liikmeks saamisega, sest Jeltsini Venemaa ei norinud Läänega tüli. Olime lakkamatult valvel, kuni mõlema organisatsiooni liikmeks saamiseni, et me mitte mingil juhul midagi maha ei maga, et meid ukse taha ei jäetaks.

Milleks see heietus minevikust? Seda seetõttu, et Brexiti jahmatuse järel on mul natuke samasugune tunne. Peame valvel olema ja valmis olema igasugusteks ootamatuteks ja võib-olla väga kiireteks otsustusteks. See pole paanikatekitamine, see on üleskutse väikese rahva loomulikule ettevaatlikkusele. Ei ole mõtet ennast uinutada. Maailm ja Euroopa pole enam endised.

Kas Briti lahkumisega peaks nämmutama? Et ehk ei juhtugi midagi? Et katsuda kuidagi brittidele meele järgi olla? Olen resoluutsuse poolt, sest kui Euroopa Liit ei ole brittidega piisavalt jäik, siis miks meie üldse peaksime selles Liidus osalema, kui saab ka ilma kohustuste täitmiseta, kui saab endale lõputult erandeid, kui on võimalik tõlgendada reegleid nii, nagu tahad, kui koostööd pole? Kes on järgmine, kes läheb?

Mingi väike võimalus on, et britid tõepoolest ei astugi Liidust välja. Lõplik otsustaja on Suurbritannias parlament, ja parlament võib lihtsalt lahkumisavaldust mitte esitada. Tegime rahvaküsitluse, no ja mis siis? Meie sisemine asi. Räägitakse, et võidakse ka uut referendumit kaaluda. Mina isiklikult sellesse ei usu, see oleks päris alandav. Ma usun, et britid lähevad ja nende Euroopa Liidu liikmelisus on peatselt minevik.

Jõudude vahekord Euroopa Liidus muutub. Saksamaa roll saab nii heas (seda on palju) kui halvas olema veel otsustavam. Tekib tugevam koondumine tuumikriikide ümber (juba toimub). Need on Saksamaa, Prantsusmaa, Holland, Belgia, Luksemburg, Itaalia. Nende riikide sisepoliitikal saab olema Liidu arengule suurem mõju. Saksamaal on oma Euroskeptiline partei – AfD. Sakslased on eriti tundlikud kõige suhtes, mis võib ohustada Eurosüsteemi. Saksamaal on ka tugev vastuseis sellele, et teised, eriti Ida-Euroopa riigid, tahavad nende taskus ilma piiranguteta sorida.

Brexitiga on loodud pretsedent. Pole enam mingit poliitilist põhjust Kreekat või mõnda teist oma asjadega mitte toime tulevat väikeriiki Liidus hoida (mäletate – kriisis olid Iirimaa, Portugal, Läti…).

Peatselt tuleb otsustada, kuidas suhtuda Šoti iseseisvusesse ja nende soovi liituda Euroopa Liiduga. Loogiline on, et positiivselt. Rahvaste enesemääramise õigus on püha. Ma mäletan oma kõnesid 80ndate lõpust küll. Aga Kataloonia iseseisvust ju ei toetata? See on teine asi. Euroopa Liidu liikmesriigi lagunemist ei saa toetada. Mis toimub „kolmandates“ riikides, see on nende asi. Kosovo ja Montenegro ju iseseisvusid hoolimata Serbia vastuseisust.

Euroopa Liidus on vaja vähendada ülearust reglementeerimist. Kõik on sellega nõus. Aga üksikasjadega on, nagu ikka, keeruline. Osa reegleid kaitseb siseturgu, nelja vabadust. Riigiabi reeglite leevendamine tähendab mahajäänud ja konkurentsivõimetu ettevõtluse kaitsmist. Peamiselt, mitte alati. Kõige rohkem liikmesriike ärritavaid reegleid tuleb keskkonnakaitse ja sotsiaalvaldkonnast. Nendega võidelda on ebamugav ja ebapopulaarne, inimesed nende taga on kurjad ja võimelised vägivallaks. Parem eemale hoida. Ja üks kõvem korraldus teise järel muudkui kerkib kusagilt arusaamatutel põhjustel.

Liikmesriikide õigusi on vaja suurendada. Mida nimelt? Kahjuks peamiselt selleks, et takistada nelja vabaduse toimimist.

Prantslased on juba häälekalt öelnud, et nüüd on vaja tugevdada Euroopa Liidu sotsiaalset dimensiooni, mis tähendab tegelikult Prantsuse palgasaajate eeliste kaitsmist ja suuremat ümberjagamist.

Varsti tuleb hakata uue 7-aastase eelarveraamistiku peale. Kuidas see tänases õhustikus õnnestub? Milliseid muutusi on vaja teha?

Brittide hääletustulemuses on tähelepanuväärseid asju. Maailma parimate ülikoolide linnades Cambridge’is ja Oxfordis hääletati Euroopa Liidu poolt (vastavalt 73,8% ja 70,3%). Tööstuskeskuses Manchesteris hääletas Euroopa poolt 60,4%, ettevõtlikus Bristolis 61,7%. Vanusegrupid 18-24 – tulemus 73% , 25-34 – 62%, 35-44 – 52% Liidu poolt. Aga üle 65-aastased – 60% lahkumise poolt.. Oma tahte viisid läbi need, kes on ka öelnud – Euroopa Liit on eliidi projekt, meie ei taha kusagile reisida, meie ei taha kusagil õppida, meid tulevik ei huvita, meie töökohad on ära võtnud poolakad ja lätlased. Nii selget jagunemist tuleviku ja mineviku, vanade ja noorte vahel on poliitilistes hääletamistes harva nähtud.

Paljudes arvamusavaldustes leitakse, et Euroopa Liit ei saa ühe ja teise asjaga hakkama, et Euroopa Liit ei tee seda, teist ja kolmandat. „Nemad seal“ ja „meie siin“. Kes on kes? Lõplikud otsustajad Euroopa Liidus on riigijuhid, need, kes istuvad Euroopa Liidu Nõukogus, ülemkogus, ja ka ministrid, kes istuvad harunõukogudes. Nemad, eelkõige valitsusjuhid, jagavad vastutust kõikide otsuste eest. Ja nemad peavad seda ka rahvale seletama. Paraku on tihti nii, et valitsusjuhid löövad araks, ja lipitsevad kohalike populistide ees. ise teevad otsuse, tulevad uksest välja ja ütlevad – „nemad seal“ tegid mingi nõrga otsuse. Eriti paistis sellise käitumisega silma Briti peaminister Cameron.

Vahetult pärast Briti rahvahääletust pidasid mitmed riigijuhid vajalikuks kinnitada, kui suured sõbrad nad Suurbritanniale on olnud ja kuidas nad on külg-külje kõrval sõdinud. Kes istub nendega ühe laua taga? Vaevalt, et sakslased niisuguste avalduste peale just ärrituksid, aga natuke võib-olla küll…

Suurbritannia rahvahääletus Euroopa liidust lahkumise asjus põrutas harjumuspärasesse poliitilisse tegelikkusesse ootamatu mõra.

Äratus? Äratus!

Mis mõte sellel Euroopa Liidul ikka üldse on? Verdun, Katõn, Stalingrad, Dresden, Buchenwald – mis kohad need on? Kas on seal mõni poplaulja sündinud?