Siim Kallas kritiseerib Taavi Rõivase kabinetti: Mulle näib, et Eesti valitsusel pole Kreeka asjus mingeid mõtteid

Kreeka teema teeb üha rohkem ärevaks. Muudkui nämmutatakse, nämmutatakse, nämmutatakse. Tippkohtumine iga paari päeva tagant. Nüüd on Kreekal viimane võimalus. Nüüd on tõesti viimane võimalus. See on viimane õlekõrs Kreeka valitsusele.

Pühapäevaks esitab Kreeka valitsus uued ettepanekuid. Midagi ei esitata. Valedega manipuleeritakse valijaskonda. Nii nagu Venetsueelas ja Zimbabwes.

Kreeka vasakpopulistlik juhtkond narrib Euroopa Liitu. Narrib just poliitiliselt. See on märksa tõsisem kui rahanduslik küsimus.

Rahanduslikult on Kreeka probleem isoleeritud nähtus. Ikka jäädakse vahel maksejõuetuks nii ettevõtete kui riikide tasemel. Lahendus on vastutustundlikus ja hästi kavandatud saneerimises. Ümberkorraldustes, mis peavad tulevikus maksejõuetust mitte tekkida laskma. Need ongi need reformid, millest nii palju räägitakse. Saneerimise osa on tavaliselt ka osa võlgade kahjumisse kandmine, muidugi ainult siis, kui see kindlustab tasakaalustatud tuleviku ja elujõulise majandamise. Kreekal on kaks teostatavat ja aktsepteeritavat kava. Üks on võla tase külmutada, viia ellu reformid, mis edaspidi võlga ei suurenda ja toovad tasapisi võimaluse ka seda koormat vähendada. Tasu, mis võla eest makstakse, on juba täna praktiliselt olematu.

See on tee, mida soovitavad Euroopa Liit ja Rahvusvaheline Valuutafond. Teine tee on kuulutada riik rahulikult maksejõuetuks ja lasta uuesti käiku oma raha. Selle läbi viia ellu hädavajalikud ümberkorraldused, suurendada konkurentsivõimet, vähendada kulutusi parasiitlikule osale avalikust sektorist, samuti üle jõu käivaid sotsiaalkulutusi. Teatud aja järel on niiviisi võimalik taastada elujõuline majandus. Üksikasjade kirjeldamine läheks pikale, aga kogemusi on – Venemaa 1998, California osariik USAs 2009 jne. tuleb raskusi, aga tuleb ka kiire areng.

Kreeka kriisi tahetakse tihti näidata kui euro kriisi, euro nõrgenemist. Euro nõrgeneb siis, kui nämmutamine jätkub. Kui Kreeka läheb näiteks oma teed ja võtab kasutusele oma raha, on see eurole hea.

Eesti kroon, mis käibis 1992-2011, oli täitsa tubli raha. Me liitusime euroga, kuna uskusime, et see on sama tubli, või veelgi tublim raha. Ja siiamaani see nii ongi. Aga on üks oluline asi. Eesti krooni tugevuse tagasid tema reservid. Euro tugevuse tagab reeglite süsteem, millest kõik euroriigid peavad kinni pidama. Need, kes süsteemi lõhuvad, peavad kas lahkuma või saama tõsise karistuse.

Kreeka peaminister süüdistas Euroopat lõhestamises. Imelik – need, kes on ise kõige suuremad lõhestajad, süüdistavad tavaliselt lõhestamises teisi. Aga poliitiline olukord on tõsine. Iga päev, mis kulub nämmutamisele, tugevdab Kreeka poliitilise juhtkonna positsioone. Ja ta ei ole üksi.

Rõõmutantsu löövad kõik vasak- ja parempoolsed äärmuslased. See leer on päris suur. Tänu Kreeka tänastele juhtidele saavad kõik need, kes on põhimõtteliselt eraomandi, turumajanduse ja eraettevõtluse vihkajad, hoogu juurde. Kõigepealt tekib kaos. Ja siis võtab keegi üles võimu, mis vedeleb maas…

Mulle näib, et Eesti valitsusel pole Kreeka küsimuses mingeid mõtteid. Välja pole igatahes midagi öeldud. Aga võiks olla.

Iga nämmutamisele kuluv päev teeb asja nii rahanduslikult aga ka poliitiliselt halvemaks. Ei saa loota, et noh, küll Saksamaa asja ära klaarib. Ei ole kindel. Ka Saksamaal on omad äärmusvasakpoolsed. Ja on ka need, kes tahavad Saksa marka tagasi, et mitte enam mingite kreeklastega (ega ka idaeurooplastega!) jahmerdada.

Kaitstes tänast eurot kaitseme ka oma otsust liituda Euroopa Liiduga ja ka otsust Eesti kroonilt eurole üle minna. See kõik pole asi, mida on mugav kõrvalt vaadata, nagu Eesti valitsus näib tegevat.