Link kopeeritud!

Siim Kallas: kuigi Le Peni võit näib vähetõenäoline, mäletame kõik, kuidas läks ennustustega Suurbritannias ja USA-s

 (100)
Marine Le Pen
Marine Le PenFoto: Jean-Paul Pelissier, REUTERS

Varsti on Prantsusmaal presidendivalimised, esimene voor 23. aprillil, teine 7. mail. Kõik me tunneme teatud kõhedust. Need valimised on Euroopa ja meie kõigi tuleviku jaoks murrangulise tähtsusega. Miks just need ja seekord?

Sest kõige populaarsem kandidaat Prantsuse presidendi kohale on Marine Le Pen, Le Front Nationali (Rahvusrinde) liider. Marine Le Pen on sisuliselt lubanud Euroopa Liidu lammutada. Kuigi tema võit teises voorus näib vähetõenäoline, on meil kõigil hästi meeles, kuidas läks ennustustega Suurbritannias ja Ameerika Ühendriikides.

Nagu tänapäeval edu saavutamiseks kombeks, valetab Marine Le Pen valijatele, ja valetab ohtralt. Näiteks ütles ta ühes intervjuus, et Euroopa Liit on hävitanud Prantsuse põllumajanduse. Tule jumal appi! Neid kümneid miljardeid eurosid, mis Prantsuse põllumajandus Euroopa Liidu eelarvest on saanud, annab kokku lugeda. Aga seletada tema edu vaid valetamise ja demagoogiaga ei saa.

Euroopa Liidu loomise käivitasid prantslased Jean Monnet ja Robert Schumaniga eesotsas. Sellele eelnes Prantsusmaa alandav lüüasaamine Hitleri Saksamaalt Teises maailmasõjas 1940. aastal.
Legendaarne kirjanik Antoine de Saint-Exupéry avaldab raamatus „Écrits de guerre 1939–1944“ järgmise dialoogi aastast 1941: „Le general De Gaulle: Nous avons perdu une bataille. Nous n'avons pas perdu la guerre. Saint-Exypéry: Dites la vérité, général, nous avons perdu la guerre. Nos alliés la gagneront.“ (Kindral: me kaotasime lahingu, aga me ei kaotanud sõda. Kirjanik: rääkige tõtt, kindral. Me kaotasime sõja. Meie liitlased võidavad selle).

Samal teemal:

Euroopa Liidu algusaegadel (alates Euroopa Söe- ja Teraseühendusest ja Majandusühendusest) oli kirjutamata arusaam, et poliitiliselt juhib seda Liitu Prantsusmaa ja majandust Saksamaa. Ajad muutusid. Berliini müür langes ja Saksamaa ühines taas üheks riigiks.

Praktiliselt kõik Lääne-Euroopa suurriikide juhid tundsid Saksamaa ühinemise ees hirmu. Legend ütleb, et see oli Prantsuse president Francois Mitterrand, kes oli esimesena nõus Saksamaa taasühinemisega (peatada poleks seda keegi suutnud, niivõrd võimas oli Helmut Kohli tegutsemine), aga esitas tingimuse – Saksamaa peab nõustuma Euroopa ühisraha kasutuselevõtuga, see tähendab loobuma Saksa majandusvõimu tugitalast, Saksa margast. Le Pen tahab uuesti eurost loobumist…

Prantsusmaa poliitiline avalikkus kohkus Euroopa Liidu laienemisest 2004, „meie“ laienemisest. See vähendas Prantsuse mõju Liidus. Prantsusmaal on nüüd suhteliselt vähem hääli Euroopa Liidu Nõukogus, suhteliselt vähem liikmeid Euroopa Parlamendis, ainult üks Komisjoni liige 28st. Prantsuse keele roll on muutunud teisejärguliseks. Prantslased pidasid nn uusi liikmesriike Ida-Euroopast põhiliselt traditsiooniliselt Saksa-sõbralikeks. Me tahtsime ju kõik saada kiiresti ka NATO liikmeks, mis tähendas ka Ameerika-sõbralikkust. Jälle ei meeldinud ega ei meeldi see prantslastele.

Uued liikmesriigid tõid liitu ka teravneva majanduskonkurentsi. Tuletame meelde lugu nn Poola torumehest. Aastail 2008–2013 kaotas Prantsusmaa 13 protsenti oma eksporditurust. Saksa tööjõukulud on 18 protsenti väiksemad kui Prantsusmaal. 2008 oli Prantsusmaa 7. välisinvesteeringute sihtmaa maailmas, 2013 ei olnud enam 20 hulgas.

Prantsusmaa on osa meie turvalisest ja õdusast Euroopa maailmast. Kui see osa ära langeb, siis pole seda maailma enam olemas. Aga meie, ülejäänud Euroopa, oleme ka osa Prantsusmaa Euroopa maailmast. Lahkumisel pole ka Prantsusmaa jaoks senist maailma enam olemas.
Kas üksindus on väljapääs?

Näis, mida arvab Prantsuse ühiskond. Vastuse saame peatselt.

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare