Siim Kallas terrorist: kas harjume mõttega, et Eesti kõige tähtsam kaitstav objekt pole õhukaitseradar, vaid üldlaulupeo lõppkontsert?

Jõuetu raevuga vaatame telepilti Nizzast, nagu varem vaatasime pilte Pariisist, Istanbulist ja Brüsselist. Raevule ja kättemaksusoovile lisaks hiilib ligi hirm. Kas mina või minu lähedased ei või sattuda järgmisse rahvarohkesse paika, kus luusivad pommide ja automaatidega hullumeelsed? Mida ometi teha, et islamiterrori rünnakulaine peatada?

Terroristide edu viimasel ajal on muljetavaldav. Türgi, Tuneesia, Egiptuse turismipiirkonnad on tühjad. Lennujaamades on reisijate elu tehtud maksimaalselt ebamugavaks.

Kuitahes jube ei ole ka terrorirünnak, üks oluline juhtmõte on – tagasi normaalse elu juurde nii kiiresti kui võimalik. Brüsselis näiteks on see võtnud ebaloomulikult palju aega. Need ehitused, mis reisijate kontrollimiseks on Brüsseli lennujaama ümber püstitatud, on täiesti absurdsed. See on tõeline monument terroristidele. Kui ronime läbi autoparklate väljalennualasse, mõtleme alati terroristide edule.

Islamiterroristide poolt tapetute arv Euroopas ei ole veel jõudnud iiri terroristide poolt tapetuteni. Iiri terroristid tapsid perioodil, mida nimetatakse „The Troubles“ – ca 1969-2003, 3254 inimest. Kui nii edasi läheb, jõuavad islamiterroristid peatselt järele.

Kuidas õnnestus iiri terror (IRA) peatada? Kõigepealt oli oluline muidugi julgeolekujõudude massiivne ja professionaalne tegutsemine. Aga nad polnud üksi. Olulised taustajõud loobusid terrori soosimisest. Kohalikud poliitilised taustajõud nõustusid lõpuks Põhja-Iirimaa püsimisega Ühendkuningriigi koosseisus ja koostööga erinevate rühmituste vahel. Võimas Iiri kogukond USAs lõpetas IRA otsese ja kaudse soosimise. Ka sotsiaalmajanduslik programm vihkamise vähendamiseks mängis olulist rolli.

Kus on islamiterroristide taustajõud? Eelkõige on see islamiusu võrgustik. Islamiusu vaimulikud ja usuühingute juhid teevad küll alati terrorit hukka mõistvaid avaldusi, aga kui palju on selles vaid soovi asukohamaa avalikkust rahustada? Kui palju tegutsevad nad otsustavalt radikaalsete elanike gruppide seas, et terroristidel poleks kusagil asu? Selle kohta pole eriti palju teavet.

Pärast terrorirünnakuid näeme hambuni relvastatud püssimehi patrullimas oluliste objektide läheduses. Sellel on siiski peamiselt propagandaväärtus, et tekitada rahvas veendumus, et nüüd midagi tehakse.

Tegelikult on peamine roll ikkagi julgeolekuasutustes ja nende nähtamatus tegutsemises. Edu ei saavutata üleöö, vaja on professionaale, piisavalt raha ja tehnikat. Vaja on ka õiguslikku keskkonda, mis toetab ja usaldab julgeolekuasutusi. Sündmused Prantsusmaal on kahtlemata tekitanud hulga kahtlusi julgeolekuasutuste võimekuses.

Kuidas suudame harjuda mõttega, et kõige tähtsam kaitstav strateegiline objekt Eestis pole mitte õhukaitseradar, vaid üldlaulupeo lõppkontsert?