SIIM KALLAS: Turumajandus – tulevik või minevik?

 (181)

On palju arutelusid, kus osalejad jõuavad lõpuks lihtsale ja selgele järeldusele – keegi peab midagi tegema.

Tavaliselt peab muidugi valitsus midagi tegema. Pärast sellist järeldust inimesed rahunevad ja lähevad oma igapäevaste toimetuste juurde tagasi. Mõnikord tuleb ka väga häid ideid. Näiteks mõned aastad tagasi kritiseeris üks asjatundja, et valitsus (kes siis muu) ei tee midagi selleks, et Eestist kujuneks rahvusvaheline rahanduskeskus, mis osutaks finantsteenuseid kogu maailmale. Nagu Island…

Selleks, et vaadata tulevikku, ei saa kuidagi mööda olevikust, mõnikord ka minevikust. Selleks, et teha tegusaid majanduspoliitilisi kavu tulevikuks, peab meil olema mingi ülevaade sellest, milline on olukord täna.

Kuidas olukorda hinnata? Üks on selge – asi on tõsine. Aga kui tõsine? Kuidas olukorra tõsidust hinnata? Ja mis kõige tähtsam – kuidas praeguses olukorras käituda? Ettevõtte, hoiustaja, omanik, riik?

3. novembril avalikustas Euroopa Komisjon majanduskasvu ennustuse, mis on varasematest palju süngem. 2008nda aasta majanduskasvuks prognoositakse 1,4% varasemalt oodatud 2,9% asemel. Järgmine aasta praktiliselt kasvu ei too, ei ole välistatud ka taandumine.

Öeldakse, et ökonomistid suudavad suurepäraselt kirjeldada, mis tulevikus majanduses juhtub ja hiljem suudavad suurepäraselt seletada, miks nii ei läinud. Vaatasin üle oma tekstid, mida kasutasin esinemistel Eestis kõigest mõned kuud tagasi ja imestasin, kuivõrd äkilised, ettearvamatud ja ootamatud on olnud sündmused maailmamajanduses.

Samal teemal:

Iseenesest pole mõneprotsendiline majanduslangus ju nii kohutav. Kui igaüks meist kujutaks ette mõneprotsendilist sissetulekute langust, küllap tuleksime toime. Samas on ajaleheuudistes palju fakte, mis näitavad olukorda palju halvemas valguses.

Maailma börsidel noteeritud ettevõtete turuväärtus on selle aasta jooksul langenud poole võrra ja langus jätkub. Oli osalus pangas, nüüd enam polegi, või on alles väga vähe. Aga kunagi oli see reaalne teenitud raha.

Üks ajaleht avaldas värvilise pildi Madriidi uuest eeslinnast, mis ehitati valmis 30000 elaniku jaoks. Praegu elab seal 354 elanikku.Prantsuse autotootjad kuulutavad 20-30%lisest tootmise vähendamisest. Terasetootja Arcelor/Mittal teatas oma Belgia ettevõttele, et tootmist vähendatakse 40%. Prantsusmaal suletakse restorane. Uudiseid tuleb ka mujalt. Hiinas toodetud mänguasjade eksport on vähenenud poole võrra, mis toob kaasa ettevõtete sulgemisi (Hiinale omasel moel, ilma igasuguste pehmendusteta).

Keegi pole koostanud maailma kapitalismi varade bilanssi ja ega seda polegi tehniliselt võimalik teha. Ettevõtte jaoks on selline bilanss olemas, riigi jaoks on ka midagi taolist võimalik ette kujutada. Ja loomulikult on bilanss lahutamatu kulude ja tulude ülevaatest.

Miks see kasulik võiks olla? Bilanss on tasakaal.

Mõtteliselt võime varade ja kohustuste bilanssi ette kujutada. Isegi, kui meil ei ole piisavalt arvandmeid, võime ette kujutada muutusi varades ja kohustustes ja arutleda nende muutuste võimalike tagajärgede üle.

Varade poolel on toimunud finantsvarade järsk kahanemine. Samuti kinnisvara väärtuse langus. Kohustused on jäänud samadeks, omakapital on kokku kuivanud. See kõik tähendab laenamise aluse kahanemist. Meid ootavad ees majanduse struktuurimuutused.

Praegu on varade väärtuse kaotuse tõttu bilansid tasakaalust väljas. Tasakaalu ei taasta ka tulude ülekaal kuludest, kasum. Ühel hetkel saavutatakse uus tasakaal. Siis oleme majanduskriisist väljas. Kui kaua see aega võtab?

Keegi ei ütle otse mingit aastanumbrit. Öeldakse vaid – asjad võivad veel halvemaks minna…, majanduskasv järgmisel aastal ei taastu…jne.

Vähemalt 3-4 aastat kulub majanduskasvu taastumiseni, tasakaalu taastumiseni 7-10 aastat, on minu hinnang, eriti, kui arvestada usalduse taastamiseks vajalikku aega.

See on igatahes piinarikas protsess. Omandit jaotatakse ümber suures ulatuses. Varasid hinnatakse ümber, osaliselt põhjendatult. Palju inimesi jääb töötuks. Paljude majandusharude tööhõive ei taastu iialgi.Näiteks arvan ma, et kinnisvaraarenduse taastumine endises mahus on Euroopas üldse vähetõenäoline, või võib võtta aastakümneid. Samuti põhiliselt laenamisele toetunud autotööstuse kasv pidurdub järsult või väheneb hoopiski pikemaks ajaks. See tähendab ka taandumist kõikides seotud tootmistes.

Küsimus on – millised on uued töökohad, mis peaksid vabanevad inimesed hõivama? Ja kuidas see toimub?

Muutustega seoses on luubi all kolm majanduspoliitika valdkonda. Õieti öeldes – kõvasti on kõne all kaks, kolmandast ei räägita peaaegu üldse mitte. Esiteks, rahapoliitika. See on olnud viimastel aegadel kõige nähtavam.Teiseks, riigi sekkumine majandusse.

Kolmandaks – võimalikud turumajanduslikud reformid. See on see, millest palju ei räägita.

Nn. ekspansionistlikku rahapoliitikat propageeritakse õige laialdaselt. Praeguse majanduskriisi leevendamiseks on rakendatud ulatuslikke rahapoliitilisi abinõusid.

Keskpangad on langetanud baasintresse ja abistanud pankasid likviidse raha puuduse korral. Valitsused on andnud pankadele garantiisid, suurendanud riiklike varude arvel pankade aktsiakapitali.

Lisaks pankade abistamisele on valitsuste roll muulgi viisil nähtav ja märkimisväärne. Näib, et valitsused on sisestanud majandusse usaldusvaru, mida keegi ei uskunud neil olemas olevat. Küsimus on – kui kaugele kavatsevad valitsused minna. On selge, et valitsuste sekkumine tekitab uue koormuse eelarvele, viib eelarve tasakaalust välja. Iirimaa eelarve puudujääk sellel aastal saab olema 5,5%, tuleval aastal peaaegu 7%. Belgia valitsuse abipakett pankadele läheb maksma 21,9 mlrd eurot, suurendades riigivõlga 85lt 89le %le SKP-st.

USA riigivõlg on 72,5% SKPst, eelarve puudujääk järgmisel aastal ületab 3%.

Viimasel ajal avaldatakse hulgaliselt seisukohti, mis on vanad ja tuntud. Kriisi hetkel peaksid valitsused suurendama eelarve defitsiiti, langetama alusintresse ja vähendama makse.

Mitmed riigis läbi viidud uuringute kohaselt soovivad inimesed riigi suuremat sekkumist majanduskriisiga toimetulekuks, sealhulgas hindade kontrolli ja pankade riigistamist.

Ligikaudu 79% küsitletutest vastasid, et nad tervitavad riigipoolset hindade regulatsiooni, samas kui vaid 13% ei soovinud niisugust kriisivastast meedet.

58% venelastest uskusid, et suurte eraettevõtete riigistamine oleks kasulik, 50% toetasid aga erapankade riigistamist. Prantsuse president lubas avalikus sektoris luua 300000 uut töökohta.

Jean Monnet on kirjutanud huvitavad mälestused. Üks tähelepanuväärne mõtisklus on seotud prantsuse ja inglise rahva erineva käitumisega sõja puhkemisel. Samal ajal, kui prantslased jätkasid endist elu, pidades sõda eelkõige valitsuse asjaks, mobiliseerus kogu inglise ühiskond, nagu üks mees! Ajalugu me ju tunneme ja teame, mis edasi sai. Kas pole tähelepanuväärne!

Meie käsitluse seisukohalt on see tähelepanek oluline. Ta nimelt viitab sellele, kuidas üksikute indiviidide (kanname selle üle ka ettevõtlusele) ühendatud ja soodustatud tegevus on tulemuslikum kui riigi, ükskõik kui võimsa riigi tegevus.Nagu eespool viidatud, on riikidel olnud oluline positiivne roll selles majanduskriisis usalduse taastajana, uute ja paremate reeglite kehtestajana, ausa ja läbipaistvama majandamise tagajana. Aga võtmerollis on ikkagi turumajandus, mis peab viima majanduse kriisijärgsele uuele tasandile.

Turumajandus peab saama uued võimalused, parema järelevalve, täiustatud ausa mängu reeglid, uued avangud. Turumajandus vajab vabadust ja avatust. Protektsionistlikud üleskutsed ja abinõud tähendavad majandusarengu hukatust.

Asjaolude kokkusattumise tõttu oli mul au kirjutada alla Euroopa liidu ja 15 Kariibi mere maa vaheline kaubandusleping. Selle leppe sünd oli keeruline. Omavahel heitlesid kasud avatud majandusest ja püüe kaitsta oma ettevõtteid rahvusvahelise konkurentsi eest. Väga selgesti joonistus välja majanduspoliitiline nõiaring. Sinu riigis on suhkruvabrik, mis ei tule toime rahvusvahelisel turul. Et tema konkurentsivõimet tõsta, on vaja investeeringut. Aga investeering ei tule, kui turg on suletud ja reegleid, mis kaitseksid turumajandust, pole.  Lihtne. Avatud turg toob investeeringud, töökohad, teenuste kasvu. Avatuse eelistest Euroopa majandusele pole vaja palju rääkida.

Euroopa Liidu väliskaubanduse ülejääk oli 2007 126 mlrd Eurot. Aastate jooksul ei ole me oma liidrirolli maailmakaubanduses nimetamisväärselt kaotanud (19,5% , USA 13% jne.) EL on suurim teenuste eksportija maailmas (26,9% maailmaturust). Kui välja jätta EL sisesed investeeringud, siis kuulub 33% maailma välisinvesteeringutest ELile ja 29% otsestest välisinvesteeringutest paigutatakse Euroopasse.

Paljud arvavad, et rahapoliitilised abinõud ja valitsuse sekkumine lahendab olukorra. Ja on palju arvamusi, et see pole mitte küllaldane. Mitte kunagi ei ole suudetud plaanimajanduse meetoditega ja ainult riiklike investeeringutega viia majandust pikaajalisele ja jätkusuutlikule tõusule. Vaja on turumajanduslikku paindlikkust. Kas julgeme täna meenutada Euroopa siseturu aluseks olevat nelja vabadust ja vajadust neid edasi viia, mitte piirama hakata?

Küsimus on ettevõtluse soodustamises laiemalt, tingimuste loomises uute ettevõtete asutamiseks, aga ka ühiskonna hoiakute muutmises, mis tooks inimesi ettevõtlusse.

On vaja tuua ettevõtluse ja vaba konkurentsi alale uusi valdkondi, mis seni on kas monopoolse hoolitsuse all või mida seni käsitletakse kui vaba konkurentsi alla mittekuuluvaid valdkondi.

Üks valdkond, millel on tulevikus suur osa majandusarengus, on tervishoid. Euroopa Komisjon on teele saatnud seadusandliku algatuse patsientide piiriüleste võimaluste ja õiguste kohta. See oli algselt teenuste liberaliseerimise osa, aga paljude riikide tugeva vastuseisu tõttu jõudis see algatus hoopis hiljem tegudeni. Patsientidel on oma riigi tervishoiusüsteemi poolt kehtestatavatel piirangutel võimalus otsida paremat teenust muudes liikmesriikides. See on suur muudatus. Väga palju on selle juures pööratud tähelepanu riikide tervishoiukindlustuse probleemidele, vähem on tähele pandud selle õiguse mõju tervishoiuteenuse pakkujatele.

Asi on tegelikult lihtne – parema teenuse pakkujad hakkavad rohkem teenima. Kes selleks valmis on, on eduseisus. See eeldab konkurentsi teenuste pakkujate vahel ja teenuste pakkujate lahtisidumist tervisekindlustuse korraldamisest. Eestis oleks siin nii mõndagi mõelda.

Tööjõuturu paindlikkus on kõikide asjatundjate arvates tulevase majanduskasvu võtmetegur. Aga mida selle all konkreetselt mõeldakse? See pole nii selge, ja sellest räägitakse tavaliselt ebamääraselt. Tööjõu vaba liikumine on üks Euroopa siseturu neljast põhivabadusest. Lihtne on näha erinevusi suhtumises tööjõu vabasse liikumisse erinevates liikmesriikides. Saksamaa ja Austria on kõige vastumeelsemad oma tööturu avamise suhtes, nähes selles ohtu oma töötegijatele. Ida-Euroopa maades peetakse peaeesmärgiks oma töötajatele juurdepääsu tagamist kogu Euroopa tööturule. Aga tööjõu vaba liikumise tagamises on palju elemente veel. Edukaks liikumiseks on vaja teatud infrastruktuuri. On vaja juriidilist tagatust (näiteks väljaõppe tunnistuste üleeuroopalist tunnustamist) ja on vaja ka sotsiaalsete tagatiste üle piiride kehtivust. Ja kui rääkida kõrgema kvalifikatsiooniga tööjõu liikumise tagamisest (juhul, kui riigil on huvi meelitada sellist tööjõudu oma riiki), siis on vaja ka arenenud infrastruktuuri teenuste näol. Kõrgema kvalifikatsiooniga tööjõud liigub koos perega. Pere tähendab lapsi. Lapsed tähendavad kooli. Tekib vajadus rahvusvaheliste koolide järele.

Euroopa Liidu üheks asutuseks on Euroopa Koolide võrk. Viimastel aastatel on selgeks saanud, et ühest küljest vajab Euroopa Koolide võrk ümberkorraldusi, aga teisest küljest on ühtlasi ilmne, et tegemist on tulevikku silmas pidades paljulubava võrgustikuga. Euroopa koolide kvaliteet on kõrge, nende lõputunnistused enamasti hinnatud ja nende koolide lõpetajad oodatud edasi õppima heades ülikoolides. Tahame muuta Euroopa koolid üheks selliseks rahvusvaheliseks võrgustikuks, mis annaks nn. Euroopa bakalaureuse kvalifikatsiooni ja mis ühtlasi annaks võimaluse inimestel elukoha vahetuse korral tagada lastele jätkuv kooliharidus. Oleme täheldanud suurt huvi liikmesriikide kooliinimeste hulgas. Aga oleme näinud ka üllatavalt tugevat vastuseisu. Kardetakse konkurentsi rahvuslikule haridussüsteemile.

Meie arusaam riigi sekkumisest turumajandusse on kahtlev. Me mõtleme peamiselt ettevõtete otsese juhtimise ja ülevõtmise halvast kogemusest. Aga samas ei saa turumajandus kuidagi edukalt toimida ilma riigi toeta. Piltlikult öeldes – keegi peab ju turuplatsi korraldama. Turumajandus ilma hästi korraldatud turuplatsita on mõeldamatu. Mida see tähendab?

Eelkõige on tegemist õigusliku keskkonna korraldamisega, aga ka turvalisusega ja vajaliku infrastruktuuriga.

Praegusel ajal on turuplatsi korraldamisel palju aruteluteemasid. Peatun siinkohal neist ühel. See on nn. reitinguagentuuride osa rahanduskriisis ja võimalikud ettepanekud nende asutuste töö seadistamiseks.

Kõik teavad, et reitinguagentuurid andsid positiivseid hinnanguid rahaturu toodetele, mis hiljem osutusid rämpsuks. Kui Arthur Anderseni audiitorfirma teatas, et Enroniga on kõik korras, ja hiljem selgus, et asi on hoopiski teisiti, lakkas audiitorfirma olemast. Sest audiitoril on seadusega ette nähtud vastutus oma lausungite eest. Kas me tahame midagi taolist ka reitinguagentuuridele? Pean seda ohtlikuks teeks. Kes siis lõpuks ikkagi vastutab minu investeerimisotsuse eest? Kui pank pakub kliendile mingit rahapaigutamisvõimalust, siis viitab ta alati reitinguagentuurile. Kui sellele antakse vormiline jõud, siis kuidas see kajastub võimaliku kahju katmisel? Minu arvamus on, et reitinguagentuuride rolli tuleb mitte suurendada, vaid vähendada. Tegelik vastutus peab jääma ikkagi investeerijale, või, nagu see tänapäeval levinud on, pangale, kes seda toodet kliendile müüb.

Ja kui veel mõelda võimalikele poliitilistele kaasnähtustele – kui reitinguagentuuride hinnang erinevatele riikidele omandab suurema legitiimisuse, kui täna… Hinnang USAle, Saksamaale, Eestile… Ma millegipärast ei usu, et õnnestub tagada võrdne kohtlemine kõikidele riikidele. See küsimus on oluline ju ka täna.

Käesoleva arutluse ühe osana pakkusin välja ka eetika küsimused. Need on olemas ja need on tõsised. Aga need vajavad tegelikult eraldi pikemat ja tõsist arutelu. Kordan vaid mõningaid varasemalt avaldatud seisukohti. Vastutus riigi ja rahva oleviku ja tuleviku ees lasub eliidil. Sinna kuulub ka ärieliit. Eliit tegutseb kõik sarnasel eetikaväljal, mille üheks põhiliseks nimetajaks on vastutustunne. Eetikaväli kujuneb hoiakute, kasvatuse, teadmiste baasil. Igatahes politsei abil pole suurt midagi võimalik saavutada. Teatud põhimõtted on juba Vanas Testamendis kirja pandud. Nii Vana Testament kui ka Koraan mõistavad hukka spekuleerimise. Ka Meyer Amschel Rotschild rõhutas 17nda sajandi lõpus, et pangad ei tohi rikastuda spekuleerimisega rahaturul, vaid nende kasumid peavad tulema reaalse majandustegevuse soodustamisest.

Oma käitumisega peab eliit, ka ärieliit jagama nii rahva muresid kui rõõme. Kui ärieliit peab võimalikuks tasku pista boonuseid, mis ei kaasne eduka majandustegevusega, siis pole see kindlasti mitte keelatud, aga see on ebaeetiline. Ebaeetiline käitumine äratab viha. Viha aga on halb keskkond eduka majanduse toimimisele, kus vajatakse kõikide pingutusi ja motiveeritust, nii kapitalistide kui töötegijate oma.

Lõpetan kahe märkusega, mida minu kolleegid Euroopa Komisjonis on viimastel aegadel, käsitledes maailmamajanduses toimuvat, teinud. Üks küsis – kas me mõistame, missugune kullasoon on praegu toimuv kommunistidele? Teine rõhutas – me võime kaotada kõik, mida me oleme aastakümnete jooksul ehitanud.

Kuidas vaadelda ja hinnata võimalikke ümberkorraldusi erinevate riikide majanduses?

Üks võimalus on olemas. See on – jälgida, kuhu lähevad investeeringud. Raha pole maailmast kadunud. Suured investeeringud ootavad. Riik, kes suudab otsestele investeerijatele nii kodumaal, Euroopas kui ka maailmas pakkuda atraktiivset majanduspoliitikat, loob aluse uuele kasvule ja uutele töökohtadele.

Eesti oli taasiseseisvumise algaastail sellel alal ju võrdlemisi edukas.

Kõne tuli ettekandmisele majanduskonverentsil Restart, Tallinnas, 15. novembril 2008.

Majanduskonverents Restart korraldati Liberalismi Akadeemia ja Euroopa Liberaalse Foorumi abiga Friedrich Neumanni Fondi ja Euroopa Parlamendi toetusel.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare