SIIM KALLAS: Vabaduste maailm
Ootan huviga, kuidas see kajastub Venemaa valimisvõitluses, sest sealsed äärmuslased on alati pidanud vaenlasteks just juute ja liberaale.
Olles olnud osaline majanduspoliitilistes valikutes Eesti Vabariigi taassünni ajal (kas see aeg on üldse lõppenud?), võin kinnitada, et Eesti ei valinud ei neo-, ei ultra- ega mõnda muud pahaliberaalset arengumudelit. Eesti valis vabaduse. Mitte ainult kui kõrgeima inimväärikuse põhimõtte, mitte ainult kui poliitilise demokraatia põhimõtte, vaid ka kui keskkonna ning vahendi probleemide lahendamiseks.
Praegu küsime endalt sellega seoses hulga küsimusi. Kas vabadusel on piirid? Äkki oleme vabaduste maailma arendamisel liiga kaugele läinud? Võib-olla on suur osa inimesi, kes tunneb ennast vabaduste maailmas ebakindlalt? Kui palju on neid juhtumeid, kus vabadust kui vahendit ja ka kui eesmärki kurjasti kasutatakse?
Iga riigi ürgne tung inimeste tegusid suunata ja keelata on vajalik ühiskonna korraldamiseks.
Küsimus on – kus on piir keelamise ja vabaduse vahel? Millest lähtudes seada piirid vabadusele ja millest lähtudes keeldudele? Filosoofi ja majandusteadlase John Stuart Milli järgi vajab üksikisiku vabadus korraldamist siis, kui see kahjustab teise või teiste isikute vabadust. Aga see on väga universaalne põhimõte, mille vastu ei saa kellelgi midagi olla. Küsimus on vaid: mida see praktiliselt tähendab ja kuidas seda tegelikkuses järgida?
Hea ja halb põhjus
Praktilises poliitilises elus piiratakse üksikisiku vabadust kahel põhjusel. Üks põhjus on, et kui seda vabadust mitte piirata, satub ohtu teiste inimeste vabadus ning elu ja tervis. Kõige loomulikum näide on autoliiklus. See on kõikjal karmide keeldudega piiratud. Ei mingit vaba valikut. Sõidad paremal pool; peatud punase tule ees; ei sõida sinna, kuhu liiklusmärk keelab sõita. Kui selliseid keelde poleks, oleks teised inimesed talumatult palju ohustatud.
Sama lugu on näiteks keeluga võtta suurtele spordivõistlustele kaasa alkohoolseid jooke. Risk, et see mõjutab emotsioone niivõrd, et rahvahulgad väljuvad kontrolli alt, on väga suur.
Hoopis teine lugu on nende piirangutega, mida nii kangesti tahetakse kehtestada alkoholimüügi ajale. Miks on keelamisele tuginev ühiskonnakorraldus halb? Sest see põhineb usaldamatusel üksikisiku vastu.
Keelates alkoholimüügi mingitel absurdsetel kellaaegadel, peetakse rahva enamikku vastutusvõimetuks – inimesteks, kes ei suuda ise oma alkoholitarvitamist juhtida. Samas võtab võim endale vastutuse olla enamikust inimestest targem, teades, mis on inimesele hea ja mis halb, võttes seega inimeselt vastutuse oma tegude eest.
Teine põhjus, miks poliitikas üritatakse piirata üksikisiku vabadust oma asju ise otsustada, on selles, et keegi arvab, nagu võiks üksikisik otsustada rumalasti. Seetõttu ei saa teda usaldada ja otsustamine tuleb anda mingi hoopis targema jõu kätte. Selleks on tavaliselt riik, mis kipub tihti üksikisiku vabadust piirama. Keegi teab paremini kui üksikisikute kogum, mis on talle hea ja mis mitte. Suur Vend, poliitbüroo, keskkomitee, valitsus. Nemad teavad. Sina ei tea, mis on sulle hea. Avame uuesti Hayeki “Tee pärisorjusesse”, loeme uuesti Coudenhove-Kalergi “Totaalset riiki, totaalset inimest”. Loeme uuesti Orwelli.
Üksikisiku vabaduse piiramine põhjendusega, et mingi kollektiiv oskab üksikisiku eest paremini otsustada, on kaheldava väärtusega tee. Liberaalne maailmavaade peab sellisele asjale vastu astuma.
Liberaale vihkavad eelkõige need, keda häirib vaba inimese vaba tegutsemine. Nad ei suuda taluda, et maailmas on palju inimesi, kes mõtlevad teisiti, räägivad teisiti, käituvad teisiti, kui neile tundub õige olevat.
Vastik on tunda, et sind ei usaldata. Mitteusaldamine toodab kodanike protesti oma riigi vastu. Riik, kes ei usalda oma kodanikke, võtab vastutuse nende asjaajamise eest endale. Ebaõnnestumise korral võib see olla katastroofiliste tagajärgedega.
Aga kuidas võidelda nendega, kes häirivad kaasinimesi? Siin on klassikalisel liberalismil vastus – isereguleeruvat ühiskonda peavad toetama kasvatus ja haridus. Hästi kasvatatud inimene ei riku korda. Hästi kasvatatud inimene ei viska prügi metsa alla. Hästi kasvatatud suitsetaja suitsetab nii, et see ei häiri kaasinimesi.
Väheste privileeg
Vabadus kui õilis väärtus ja riskid, mida suurem vabadus kaasa toob, ristuvad ka inimeste vaba liikumise valdkonnas. Viisavaba liikumine tundub meile nii tavaline, et ei tule meeldegi, et Eesti kodanikud said vabamalt liikuda alles 1997. aastal. Siis andis Soome meile viisavabaduse ja teised Euroopa riigid järgisid teda kiiresti. Euroopas kehtib vaba liikumine lõplikult alles 1993. aastast. Kes tahab vanu aegu meelde tuletada, lugegu Remarque’i. Veel parem – meenutagem Nõukogude aega ja näiteks nn väljasõidutoimikuid!
Euroopa Liidu suuremad saavutused on seotud igasuguste kitsenduste ja takistuste kaotamisega. Õieti ongi Euroopa Liit üks vabaduse arendamise musternäide. Euroopa leping ütleb, et “siseturg hõlmab sisepiirideta ala, mille ulatuses tagatakse kaupade, isikute, teenuste ja kapitali vaba liikumine…” ning et “igal liidu kodanikul on õigus vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil …”.
Euroopa ühisturu aluseks oli ja on neli vabadust – inimeste, teenuste, kaupade ja kapitali vaba liikumine. Ühtse Euroopa akti alusel võtsid liikmesriigid ühehäälselt vastu üle 300 seadusandliku akti, mis kaotas suure hulga piiranguid nelja vabaduse teelt. Eelkõige kadusid riikidevahelised tolli- ja kapitali liikumise piirangud, aga loodi ka alused inimeste ja teenuste vabale liikumisele Euroopa Liidu piires.
Ent liberaalidel ei saa jääda märkamatuks, et liikumisvabadus pole kaugeltki ülemaailmne võimalus. See on privileeg, mida naudivad vaid väheste riikide kodanikud. Euroopa Liitu pürgib Makedoonia. See on endise Jugoslaavia osa, mille kodanikel olid võrreldes Nõukogude leeri omadega hiigelsuur liikumisvabadus. Praegu pääsevad vaba Makedoonia kodanikud viisata ainult Bulgaariasse! Muust maailmast on viisakorraldusega eraldatud veel näiteks serblased, moldaavlased, grusiinlased.
Eestit puudutab see küsimus üsna lähedalt. Meil pole probleeme Aafrikast kohale purjetavate illegaalidega, aga meil on ühine piir Venemaaga, kellel on omakorda ühine piir Kesk-Aasia riikide ja Afganistaniga.
Mida teeb Venemaa?
Venemaa valitsejad on ikka pidanud üheks tähtsamaks ülesandeks isoleerida oma kodanikud välismaast ja välismaalastest. Seda tegi Ivan Julm. Sõjaväelased, kes tulid Napoleoni armeed jälitades Euroopasse, läksid tagasi ja hakkasid mässama Venemaa olude vastu (1825 dekabristide ülestõus). Stalin represseeris julmalt pärast Teise maailmasõja lõppu neid, kes olid Euroopas pikemalt olnud. Neid kõiki kahtlustati võimalikus reetmises, isegi kõrgeid sõjaväejuhte. Stalin oli veendunud, et need, kes on läänemaailmas käinud, ei ole enam head sõdurid, kui on vaja seda läänemaailma hävitada. Pärast sõda piisas mõnikord silmsidemest välismaalasega Moskva tänaval, et kahtlustada inimest reetmises. Väljasõidutoimikud iga inimese kohta, kes tahtis välismaale minna, olid ju tegelikult kahtlustatava kohta toimetatud uurimise toimikud.
Uue Venemaa tekkega juhtus midagi täiesti ainulaadset. Vene võimud loobusid takistamast oma kodanikke välismaale sõitmast ja välismaalastega suhtlemast. See on Venemaa ajaloos enneolematu. Ärgem mõelgem, et kõik venelased on KGB agendid, mõelgem tavalistele inimestele, kes tahavad reisida.
Arvestades praeguste Vene juhtide taotlust Nõukogude riik taastada, on huvitav, kas hakatakse ka kodanike liikumisvabadust piirama? Aga seda on väga raske tagasi pöörata.
Hiljuti tuli uudis, et välismaalaste liikumist Venemaal (Põhja-Kaukaasias) hakatakse oluliselt piirama. Ei ole hea nende välismaalastega kokku saada, ei ole hea. Ivan IV arvas 16. sajandil sedasama.
Vabadus on liberaalse maailmavaate keskne mõiste. See on ülim hüve, see on eelistatuim keskkond. Ja see on ka vahend. Aga selleks, et vabadus kui keskkond, kui vahend ei oleks ainult hüüdlause ning et me ootamatult ei avastaks, et vabadus on vaikselt kusagile ära vajunud, on vaja teravdatud tähelepanu ja vabaduse kui vahendi pidevat hooldamist, kaitsmist ja arendamist. Sageli väikeste ja väga konkreetsete tegudega.
Artikkel on lühendatud versioon ettekandest, mille Siim Kallas pidas 4. oktoobril liberalismi akadeemia seminaril.
