SIIRI OVIIR: Avatud või suletud nimekirjad?
Praegu kehtiv seadus näeb ette suletud nimekirjadega valimisi, kuid parima süsteemi osas pole erakondadel üksmeelt. Valitsuse eelmise nädala istungil ei jõudnud valitsusliidu partnerid üksmeelele, millise süsteemi alusel tuleks Euroopa Parlamenti valida järgmisi Eesti esindajaid.
Praegu on EL-i liikmesriikides kasutusel nii avatud kui ka suletud nimekirjadega valimissüsteemid. Tõsi, avatud süsteeme on enam. Mõne nädala taguses Kuku raadio „Ministritunnis” põhjendas justiitsminister Rein Lang suletud nimekirjade ainuõigsust väitega, et Euroopa Parlamendis on olulised fraktsioonidesse koondunud erakonnad, aga mitte valijate poolt eelistatud poliitikud.
Tehnilisest küljest vaadates on tal õigus, kuid sisulisest küljest ei saa selle arvamusega nõustuda: fraktsioonides teevad tööd ja kujundavad seisukohti ikkagi konkreetsed poliitikud. Nende pädevusest, mitte aga erakonna kodusest populaarsusest sõltub europarlamendi seadusloome kvaliteet. Ja tähtsusetu pole ka fakt, et konkreetsete poliitikute ütlemistest tehakse järeldusi konkreetse riigi kohta – nii kujuneb ka osake Eesti riigi mainest.
Mis vahe on ikkagi suletud ja avatud nimekirjadega valimistel? Avatud nimekirjade puhul, kui üks kandidaat või kõik kandidaadid kokku on saanud valijalt vähemalt ühe mandaadi, reastatakse kandidaadid ümber vastavalt isiklikult saadud häälte arvule ja seega osutuvad valituks parima valimistulemusega kandidaadid. Põhimõttelt sarnaneb see nii riigikogu kui ka kohalikel valimistel kasutatava süsteemiga.
Suletud nimekirjade puhul ei anna aga valija häält – tal pole see võimalikki – enda eelistatud kandidaadile, vaid erakonnale.
Tõsi, erakonna nime taga on kandidaatide nimekiri, kuid selle on reastanud erakond ise. Mandaadi saab kandidaat, kes on nimekirjas eespool, mingit ümberreastamist ei toimu.
Seega ei saa ka keegi kandidaatidest osutuda suurima häältesaagi kogujaks, nagu väidab oma kolumnis ekslikult lugupeetud Enn Soosaar (Postimees, 6.10). Suletud nimekirjadega valimisi võiks näitlikustamise huvides võrrelda erakondade populaarsuse kohta aastaid tehtud Saar Polli või Emori arvamusküsitlustega, kus erakonna nime taga seisis ka erakonna juhi nimi. Ja kuna kinniste nimekirjadega valimistel võistlevad omavahel erakonnad, mitte persoonid, ei ole ka midagi taunitav, kui esikohal kandideerib erakonna esimees.
Küllap on ka erakondi, kes ise võivad olla populaarsed, aga kelle liider või juhtpoliitikud ei ole seda samavõrd. Ilmselt ei ole vaja pikemalt selgitada, missugust valimisnimekirjade koostamise põhimõtet nad sel juhul toetavad.
Valijast kaugenemine
Juba pikemat aega tunneme muret võimu rahvast võõrandumise pärast. Kindlasti ei vähenda me lõhet ega suurenda usaldust, kui korraldame valimised, andmata valijale õigust valida talle meelepärane kandidaat. Oluline on side valijaga, kuid suletud nimekirjadega vähendame ka kandidaadi motivatsiooni valijaga suhelda, tutvustada ennast ja oma erakonna platvormi. Piltlikult: istud oma õdusas pealinnamajas ja ootad, millal kaugel Peipsi ääres, Hiiu- või Võrumaal hääl valimiskasti kukub. Suletud nimekirjadega kaotame isikliku seose valijaga.
Euroopa Parlamendi valimiste üldpõhimõtted lepiti kokku juba 1976. aastal, praegu arutame parlamendikomisjonis dokumendi tänapäevastamist. Arutluse all on lai valik küsimusi, sealhulgas kogu Euroopa territooriumile loodavast ühtsest valimisringkonnast. Teemaks on ka parlamendi koosseis, nimelt kas alates ülejärgmistest valimistest 2014. aastal võiks parlamendiliige olla valitud EL-i riikide kodakondsusega alaliste elanike hulgast või hoopis liikmesriigi alaliste elanike hulgast (põhimõtet ei rakendata praegu kolmes riigis, sealhulgas Eestis). Veel väga mitmete alles arutlusel olevate teemade hulgas tundub aga olevat leitud üksmeel avatud nimekirjadega valimis-süsteemi eelistamise kasuks.