Silma alt ära
Tallinna trammi- ja trollibussikoondise juht teatas, kuidas saab reisisaatjate abil ning munitsipaalpolitsei ja turvafirmade jõul vabaneda trammides lehkavatest asotsiaalidest. Agne Narusk õhkas NATO tippkohtumise aegse turvalise linnapildi järele („Tavapärane linnapilt taastus reede südaööks”, EPL 27.04), kust koos talvest asfaldile jäänud kiviklibuga olid ära pühitud ka haisvad habemikud, kes väärikate linnakodanike silma riivasid.
Linna „kõntsast” puhastamine oli moes ka Nõukogude ajal, kui kõrgete külaliste saabudes kerjused rentslisse lükati ja tänavaid lõhnava veega piserdati. Peletamaks muljet, et läikiva peegli peal on mõni kogemata tõmmatud kriips.
Ohvri süüdistamine
Ühiskond on sama tugev kui tema nõrgim lüli. Ma ei arva, et asotsiaalid on probleem, kuna nad rikuvad linnapilti või määrivad bussiistmeid. Probleem on, kui niiviisi arvatakse ja vaadatakse abi ootavalt linna või riigi otsa. Needsamad inimesed, kelle suurim puudus on eneseväärikuse nappus, ei vaja järjekordset hukkamõistvat pilku, ninakirtsutust või äraajamist. Kes julgeb neile silma vaadata, võib sealt peegelduvast alandlikkusest veel suuremat alistumist näha vaid nende silmis, kes on elule oma võitlustes alla andnud. Asotsiaale ei tasu karta ega põlata, isegi kui mõni on selle tee vabatahtlikult valinud.
Mingi rühma demoniseerimine suunab vastutuse neile. Hädadel on ikka süüdlane – keegi „teine”, kelle peal oma pettumust välja elada. Hirm müüb, karmid meetmed ootavad rakendust. Mis häirib, see silma alt ära: asotsiaalid kodutute öömajja, peaasi
et ära. Psühholoog William Ryan räägib ohvri süüdistamisest, millega vastutus vaesuse eest lükatakse vaeste kaela. Võib kindel olla, et vaesus oli, on ja jääb, ent viis, kuidas suhtume eneseväärikuse kaotanud inimestesse, ootab muutumist.
