Sinilindu püüdmas
Sirje Kiini esimese juubelini jõudnud värvikas elu vääriks kahtlemata romaani. Tema sünnis täpselt kümme aastat pärast MRP-d võiks juba välja lugeda sümboolset ettemääratust. Hinge poolest kuulub ta nende eesti naiste seltsi, kellele kirjutamine on olnud rahvuspoliitline akt ja eneseteostus. Ja mitte ainult kirjutamine, vaid ka elamine ise, milles on olnud võitluslikku pühendumist, nii et sõbrad lubavad endale mõnikord Sirje Kiini religioosset isamaalust silmas pidades kutsuda teda "rahvuse emaks."
Iseloomulikuna osale täna veel kaasa rääkivale poliitikute põlvkonnale saab Sirje Kiini tee rahvusmeelseks literaadiks alguse Tartu ülikooli komsomolikomiteest. Täna ei pea seda välja vabandama. 1960.–1970. vahetusel on see ainus legaalne viis sotsiaalset, sh rahvuslikku aktiivust kanaliseerida. Eesti filoloogia õppimine juba iseenesest häälestab eestlusele. Sirje Kiin jätkab pärast ülikooli aga sotsioloogia ja ajakirjandusteooria õppimist ning uurimist. Tema, nagu kaaspõlvlasedki, saab nakatuse Herbert Marcuse uusvasakpoolsusest. 1973 avaldab Sirje Kiin tänaseni tõsiseltvõetava ülevaate Marcuse "suurest eitusest". Seepeale toimetab ta kriitikat ja esseistikat ning arvustab ka ise agaralt, pälvides sisseelamisvõimelise luulekriitiku oreooli. Pole ka imestada, sest Sirje Kiin on ka ise luuletusi kirjutanud.
1980. aasta toob ta ellu täieliku murrangu. Ta on "Neljakümne kirja" üks kaasautoritest, kuigi me tema nime allakirjutanute hulgast ei leia. Tema ja ta toonase abikaasa Rein Ruutsoo korter on aga selle kirja korralduslikuks keskuseks. Allkirjade korjamise eest visatakse ta parteist välja ja järgmised kuus aastat peab ta asjatult otsima erialast tööd.
On kuidagi sümboolne lugeda tema 1985. aastal ilmunud "Ütlemata jätmise kunsti", teoreetilist käsitlust kirjanduse vihjelisusest, milles kõlab selgelt kaasa sotsiaalne taust. Sel perioodil ilmneb ka kalduvus kirjandusteaduslikku akademismi, tunnistuseks monograafia Kersti Merilaasist. Aga esimese võimaluse avanedes algab ka Sirje Kiini naasmine poliitikasse. Wellesto asutamise ja liikmelisusega teostub see kõigepealt kultuuripoliitiliselt, siis Eesti Kongressis ja praegu Isamaaliidus. Sirje Kiini tõeliseks elutööks tõotab kujuneda monograafia Marie Underist. Loodan, et sellest saab monument eesti ühele suurimale poetessile, aga ehk unistuste sinilindki, mis laseb end lõpuks kinni püüda.
Sirje Kiin 50
Sündinud: 23.08.1949
Õppinud: Põltsamaa keskkool ja Viljandi 1. keskkool, Tartu ülikool 1967–72
Töötanud: ajalehe Sirp ja Vasar kirjandusosakonna toimetaja 1974–78, Keele ja Kirjanduse peatoimetaja asetäitja 1978–82; aastast 1982 kutseline literaat; Riigikogu Isamaaliidu fraktsiooni nõunik 1999
