SIRJE KIIN: Kas tõesti papist tiiger?
Aasta algul võeti kultuuriministeeriumis vastu kaunilt kõlav arengukava “Digitaalne kultuuripärand 2007–2010”, mis peaks seadma sihid lisaks kultuuripärandi digitaalsele säilitamisele ja jäädvustamisele ka Eesti kultuuri ja teaduse arendamisele info-
ajastu tingimusis. Paraku tekib arengukava lugedes tunne, et selle on kirjutanud skisofreenik, kelle üks mina kinnitab, et kõik on juba tehtud, olemas, korras ja paremgi veel, kuid teine mina näeb selgesti praegust tegelikku seisu ning oskab sõnastada ka probleeme.
Näiteks filmiarhiivi helikogust on nüüdseks digiteeritud kaheksa protsenti, fotokogust “suurepärased” kaks protsenti, ETV-s on fonodokumentidest tehtud vaid 150 säilikut jne. Pisut parem tundub esmapilgul olukord rahvusraamatukogu andmebaasis DEA ehk dea. nlib.ee, kuhu on sisestatud 752 000 pildifaili 127 ajalehest (s.t neid faile ei saa töödelda, tsitaatideks kasutada ega muudmoodi tekstina käsitleda, rääkimata viidetest sugulastekstidele, ristkasutusele teiste andmebaasidega jne).
Ehkki arengukava raporteerib, et kirjandusmuuseum on jõudnud digiteerimisel väga heale tasemele (lk 11), nenditakse samas lõigus, et kirjandusmuuseumi digimaterjalid ei ole seni kirjeldatud metaandmetega, suur osa ei ole arvutivõrgus kättesaadav ning nende säilitamis-, esitlemis- ja päringusüsteem vajab väljatöötamist. Teisisõnu, ka olemasolevad andmebaasid ei ole praegu veel tarbijale vabalt kasutatavad.
Ühesõnaga, kogu senine tegevus on killustatud, töö on koordineerimata, andmebaasid ei ühti omavahel ega ole tarbijale kättesaadavad. Või kui ongi, siis ei ole nad kasutajasõbralikud.
Ohtlik mahajäämus
Arengukava teab, et digiteenuste juurdepääsuks kultuuripärandile on vaja vähemalt nelja sammu: esiteks digiteeritud andmebaaside loomist, teiseks sidusrezˇiimis juurdepääsu, kolmandaks digitaalse kultuuripärandi rikastamist kontekstiga, s.o mäluasutuste eksperditeadmise lisamist digitaalsele objektile, ja neljandaks ühtse võrgukeskkonna loomist, mis võimaldaks kasutajatele ühiste teenuste pakkumist (vt lk 4), kuid arengukava aastani 2010 (!) jääb paraku ise oma arusaamades esimesele astmele ning sealgi, s.t andmebaaside loomisel, pole suudetud senist tööd koordineerida ei Eesti ega Euroopaga ning luua mingeid ühtseid standardeid.
Küsin seepärast kahelt lahkuvalt ministrilt, kultuuri- ja haridusministrilt: mida on tegelikult viimastel aastatel digiteerimise vallas ära tehtud? Kas vastuseks ongi ainult säärane vastuolusid täis ja juba praegu aegunud arengukava?
Väidan, et Eesti jääb juba ohtlikult maha infoühiskonna kõige olulisemas valdkonnas – vaimse keskkonna digiteerimises. Võtame võrdluseks kas või Google’i teadlastele loodud veebikeskkonna Google Scholar Advanced Search (http://scholar.google.com/advanced_scholar_search?hl=en&lr=), mis annab heale otsijale kätte nii märksõnad, teema kui ka lähedastegi teemade sugulastekstid ning autorid, sh Eesti teadlaste omad (Juri Lotman – 297 üldviidet, Marju Lauristin – 195, Rein Ruutsoo – 113, Mare Kõiva – 93, Jüri Allik – 60, Ingrid Rüütel – 48, Peeter Tulviste – 39 jne). Samas viskab seegi sisuliste seosviidetega ambitsioonikas otsingumootor sekka segaseid andmeid ega rahulda nõudlikuma Estica-huvilise vajadusi.
Kui küsida, mil määral on n-ö Eesti asi (kultuur, teadus, ajakirjandus jne) eestlastele ja Eesti-huvilistele üle maailma interneti teel kättesaadav, on seis tegelikult kurb. Seoses eesti teadus- ja kultuuriveebi Estika loomisideega olen viimaste kuude jooksul suhelnud sel teemal paljude Eesti asutustega ja jõudnud jahmatavale arusaamale: digivaldkonna haldamises valitseb segadus, teadmatus, tegematus, koostöövõimetus, mahajäämus, et mitte öelda veel rängemalt.
Kirjeldan siin vaid paari seika, mis paraku on seotud just Keskerakonna ministrite seni juhitud ministeeriumidega. Kultuuriministeeriumist ei oska isegi arengukava loojad mulle öelda, kes vastutab seal digivaldkonna koostöö eest Euroopa Liiduga, ametnik palub hoopis minul see välja selgitada... Ministeeriumi kodulehekülje andmed eurokoostöö komisjonide kohta on mitu aastat vanad. Arengukavas raporteeritud suurepärane eurokoostöö kodulehel küll kuidagi ei kajastu.
Kellel on väge?
Ühes Brüsselist saadud e-kirjas seisis lausa otsesõnu, et mis puutub teadusinfobaasidesse, siis nende teada pole Eesti-poolset inimest EL-i samateemalistele asjadele vastu mängimas, ka polevat projektides seni osaletud. Näiteks EL-i teadusuuringute ning tehnoloogia arendamise raamprogramm rahastab konkursi korras innovatiivsete teadusuuringute projekte, kuid eestlased on sealt üritanud raha saada vaid korra, sedagi ebaõnnestunult (Tartu ülikooli raamatukogu).
Küsisin valitsuse eurobüroost kaks kuud tagasi, kes esindab Eestit teadusvaldkonna digiteerimisprojektides, kuid vastust otsitakse tänapäevani. Küsin: kes vastutas lahkuvas valitsuses selle eest, et näiteks Eesti humanitaarteaduse ajakirjad oleks internetis kättesaadavad? Kohati pole näha isegi mitte sisukorda, ajakirja arhiividest rääkimata (Akadeemia, Looming, Tuna, Vikerkaar jt). Paljud Eesti rahvusliku kultuurimälu võtmetekstid pole kas üldse internetis kättesaadavad või ei jõua otsingumootorite puudumise või kehvuse vms takistuse tõttu vabalt üldisse kasutusse.
Kuna olukord on praeguseks muutunud juba Eesti kultuuri ja teaduse arengut takistavaks, tegid aasta algul 30 Eesti kultuuritegelast ettepaneku asutada üks ühtne, süsteemne Eesti teadus- ja kultuuriveeb Estika. Maarja Lõhmuse eestvedamisel on nüüdseks Tartu ülikooli juurde loodud Estika asutav töörühm, mis on vabatahtlik ja ühiskondlik ning mille esmaseks ülesandeks on olnud kaardistada seni tehtud andmebaaside seisu ning suunata koostööle seni omavahel mittesuhelnud asutused.
Küsin: kes suunaks Eesti kultuuriministeeriumi ning haridus- ja teadusministeeriumi koostööle Euroopa Liidu projektide digiteerimises ja kes sunniks neid omavahel suhtlema ka Eestis? Kellel on see vägi? Kas ehk uuel, koostöövõimelisemal ja valgustatumal valitsusel?
Samal teemal:
Ivar Tallo “Kas tõmbame vee peale?”, EPL 23.3.
