Link kopeeritud!

SIRJE KINGSEPP: Kas uudishimu on sõnavabadus?

 (32)
SIRJE KINGSEPP: Kas uudishimu on sõnavabadus?
----

18. juuni Eesti Päevaleht avaldas Tartu ülikooli ajakirjandusõppejõu Mart Raudsaare arvamusartikli „Ajalehelood ei ole kliendiandmebaas”, mis kirjeldab kohtulugu, kus Päevaleht kaebas andmekaitse inspektsiooni ettekirjutuse peale ja kohtus õnnetult kaotas.

Kõigepealt tahaks ära klaarida eksiarvamuse, nagu oleks ma andmekaitse inspektsioonile kaevanud EPL-i peale sooviga oma poliitilisi vaateid varjata ja seepärast palusin ajalehe internetiversioonist oma isikulugu kõrvaldada. Ma pole kunagi oma poliitilisi vaateid varjanud: internetist võib leida minu arvamuslugusid, mis lahkavad erinevaid poliitilisi küsimusi. Pigem on probleem, et ajalehti ei huvita tõsipoliitilised arvamused väiksemaid rühmitusi esindavatelt inimestelt. Mul on „sahtlis” hulk tagasilükatud jutte. EPL aga leidis oma kaebuses, et rahval on minu isiku vastu kõrgendatud huvi: „Kuna Sirje Kingsepp juhtis arvestatava inimhulga püüdlusi saavutada riigivõimu teostamine ning juhtida kogu ühiskonna elu, siis on ajakirjandusel õigus tutvustada avalikkusele selle isiku vaateid, aga samuti ka eraelu.”

Kohtuotsus defineerib avalikku huvi järgnevalt: „Avalik huvi võib hõlmata kogu ühiskonna huve (riigi julgeolek ja tema asutuste toimimine, rahvuse ja kultuuri säilimine, avalik kord, tööhõive, sotsiaalne õiglus, maksutulude laekumine jne) ja õigusi (õigus elu ja tervise kaitsele, puhtale elukeskkonnale jne), aga ka konkreetse huvirühma huve (näit autoga liiklejate huvi, et teedel sõitmine oleks turvaline). Avalik huvi pole samastatav uudishimuga.”

Salapärane eraelu

Tegelikult pole mul midagi varjamisväärset ka isiklikus elus, minust leiab teisigi isikulugusid. Ajakirjanik Tuuli Kochi kirjutatud lugu („Feminist ja sotsialist, aga mitte kommunist”, EPL 23.12.04) oli aga kollaste õitega kaunistatud tühjus. Mina sain artiklit lugeda alles lehest ja leidsin sealt internetist kopeeritud isiku- ja muid eraelulisi andmed. Vastavalt kokkuleppele pidi artikkel tulema minu poliitilistest vaadetest, aga maailmavaatest polnud seal peale pealkirja sõnagi. Tol ajal veel polnud andmekaitseseadust praegusel kujul ja ma ootasin ära, millal ta koostati. Kui pikalt on seadustel tagasiulatuvat mõju, sõltub seadusest ja olukorrast. Kohus saab otsustada, millal on ajas tagasi minemine õigustatud.

Kuid palju on ajakirjandusel õigust riiklikult olulise inimese eraellu tungida? Mulle meeldis andmekaitse inspektsiooni poolt toodud näide 2004. aasta Euroopa inimõiguste kohtu otsusest Monaco printsessi Caroline von Hannoveri kohta. Ajakirjanikud olid pildistanud Monaco printsessi koos abikaasaga ratsutamas, sisseoste tegemas ja suusapuhkusel. Printsess vaidlustas nende piltide avaldamise. „Ajakirjandusvabadus tähendab, et ajakirjandusel peab olema võimalik avaldada infot, mis aitab kaasa debatile demokraatlikus ühiskonnas, näiteks kui see puudutab poliitikute poolt nende ülesannete täitmist,” leidis kohus. „Kui tegemist on üksnes avalikkuse uudishimu rahuldamisega kellegi eraelu detailide osas, mis ei ole seotud avalike ülesannete täitmisega, ei aita see kaasa ühiskondlikule debatile. Sel juhul on teabe avaldamise taga hoopis meedia majandushuvid, mis ei kaalu üles inimese huvi eraelu puutumatusele.”

Jah, ajalehtedel on nüüd probleem, kuna kohtuotsuses seisab: „Isik on õigustatud nõudma oma isikuandmete avalikustamise lõpetamist hoolimata sellest, kas nende esmakordseks avaldamiseks oli olemas isiku luba või mitte ning kas ja mil määral avaldatavad andmed vastavad või ei vasta tegelikkusele.” Kuna ka ajakirjanduse õppejõu arvamusartikkel kirjeldas minu isikut – ja seda internetist hangitud andmete põhjal, mida minult üle ei küsitud –, tekib küsimus, kas õpilased suudavad õpetajast paremad ajakirjanikud olla ja kirjutada asjadest, mida nad teavad, mitte oletavad. Ajalehes ilmuvad persoonilood ei ole ju kliendiandmebaas.

Kommentaar

Tuuli Koch

endine Eesti Päevalehe ajakirjanik

Kui aastate eest tuli teade, et Eesti Vasakpartei liider Tiit Toomsalu on saanud mantlipärija Sirje Kingsepa näol, tekkis mõte teha temast persoonilugu. Tegemist on täiesti legaalse ajakirjandusliku žanriga, mida kasutatakse avalikkuse ette tõusvate uute persoonide tutvustamiseks. Just selle sooviga Kingsepa poole ka pöördusin ning ta võttis pakkumise lahkelt vastu.

Loe veel

Istusime koos päris pikalt, diktofon lindistas meie vestlust ning Kingsepp oli heal meelel valmis ka fotograafile poseerima. Kui loo kangelased on palunud lugu enne selle ilmumist üle vaadata, siis seda on ajakirjanikud ka teinud, et vältida hilisemaid arusaamatusi. Selle juhtumi puhul Kingsepp loo ülevaatamist ei küsinud.

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare