Lähtudes siseminister Pihli definitsioonist demokraatiale, „et ilma turvalisuseta ei ole demokraatiat ja ilma demokraatiata ei ole turvalisust,” võiks öelda, et meil on täiusliku demokraatiaga riik, sest näiteks Prantsusmaal oleks sellise julge reformi pärast võinud Pariisi tänavatel sadu põlemapandud autosid leida.

Kui keegi julgeb kahelda, et meie riigi demokraatia on kuidagi kehvem kui Lääne-Euroopas, siis tasub ainult tähelepanu juhtida faktile, et meil aprilliööl tehtud lõhkumiste arv oli ikka jupi väiksem, kui see, mis Lääne-Euroopas protestide käigus tehakse. Kahjuks aga poliitfilosoofia sellist empiirilist lähenemist demokraatiale ei tunne.

Nagu teada on korrakaitseseaduse muudatuste põhjus aprillikuus toimunud jamad. Tuleb välja, et kui meeleavaldajatel oleks olnud eelnevalt seadusega keelatud näomaskidega demonstratsioonidel osalemine või politseinikel oleks olnud lubatud rohkem käeraudu ja jõumeetmeid kasutada, siis poleks aknaid sisse löödud?

Kellele on vajalik näomaskide kandmise keeld?

Ma ise olen osalenud mõnedel rahumeelsetel demonstratsioonidel. Ma ei ole näomaski kasutanud, sest ma oletan, et mul pole selleks vajadust, kuigi päris kindel ma selles ka ei ole. Näitena kasutaks suvist Pride-demonstratsiooni. Enne demonstratsioonile minekut kogunesime me kesklinnas, et siis koos kohale minna. Peamiselt olid sinna tulnud anarhistid ja erinevate inimõigustega tegelevate organisatsioonide liikmed.

Pisut pärast kohale jõudmist avastasin, et meie lähedusse kogunevad laigulistes riietes ja ilusate tätoveeringutega inimeste grupp, nägin jakkidel silte „White power” ja teisi sarnaseid kirju. Nende põhitegevus oli meid filmida. Mul polnud aimugi, miks, aga noored teadsid, et need on neonatsid, kes filmivad selleks, et pärast nägude järgi inimesi tuvastada ja parajal juhul suunatud vägivalda kasutada. Ses suhtes on meil küll täpselt nii nagu demokraatlikes riikides, seal kasutavad neonatsid samuti sarnast tehnikat ja antifašistid on selle kaitseks harjunud näomaske kasutama.

Aheldusvahendite kasutamine

Peale aprilliöid tuli Eesti suunas etteheiteid, et politsei kasutas liigselt jõuvõtteid. Eesti riik aga tavaliselt käitub ju nii, et kõik on juriidiliselt korrektne. Vaadates korrakaitseseaduse eelnõu seletuskirja, tulevad mulle külmavärinad peale. „Käeraudade kasutamist ei saa pidada muude vahetu sunni vahenditega võrreldes isikute õigustesse sekkumise seisukohalt eriti intensiivseks sunnivahendiks.”

Appi, sellise lause peale kaob küll igasugune julgus mõnele demonstratsioonile veel kunagi minna! Ja käeraudu on võimalik saada „suure väärtusega varalise hüve kahjustamise ohu kahtluse” eest. Kui aus olla, siis kahtlus on ju alati olemas ja kui kahtluse korral mulle keegi käeraudadega läheneb, siis ma ei saa midagi teha, kui mul tekib tahtmine ära joosta.

Ei, ma ei taha seda riiki, mis tolle seadusega teha tahetakse, politseiriigiks kutsuda. Ütleks lihtsalt, et eriti julgete demonstrantide riik.