SIRJE KINGSEPP: maadlus varjudega koopa seinal
Järeldusi tehakse faktidel, mille aktuaalsus kadus ära juba siis, kui Berliini müüd langes ja Eesti uuesti vabaks riigiks sai. Selline mõte tuli mul lugedes Päevalehest Anvar Samosti juttu lääne kommunistidest.
Liberaalseim osa noist samadest Lääne kommunistidest oli paar nädalat tagasi Tallinnas ja Eestis ei olnud ühtegi ajakirjanikku, kes oleks Euroopa Vasakpartei juhatuse koosoleku vastu huvi tundnud. Ometigi on Euroopa kõikides parlamentides esindatud nii sotsialistid ja mõnedes ka kommunistid, kuid eestimaalased kujutavad endiselt ette, et vasakpoolne see on sama, mis Stalin või Fidel Castro.
Kui eestlaste meelest on vasakpoolsed marginaalne nähtus, siis Norras, Küprosel ja Itaalias kuuluvad nad valitsusse. Tuletan meelde, ma ei räägi hetkel sotsdemmidest ega Giddensist.
Kõigepealt avakski pisut Kuuba ja Euroopa vasakpoolsete suhteid. Sain viimati kokku Kuuba suursaadikuga Tallinnas Eesti Vabariigi aastapäeval, kui ta käis meie presidendi vastuvõtul. Jah, Kuubal on kahepoolsed suhted enamike Euroopa vasakparteidega, kuid ega see ei tähenda veel, et vasakpoolsed toetaksid Kuubat kõiges selles, mis seal riigis toimub.
Kuuba saadiku üks suuremaid muresid on see, et Euroopa vasakpoolsed ei toeta riiki, kus on üheparteisüsteem ja puuduvad vabad valimised. Vasakpoolsed laidavad küll USAd, kes teeb kõik alates majandussanktsioonidest kuni poliitiliste ähvardusteni Kuubale, sest ka see ei kuulu heade tavade juurde, aga Kuubal ei õnnestu Euroopa kommunistidelt mingi valemiga välja pressida toetust nende ebademokraatlikule riigikorrale.
Anvari ebakompetentne jutt, nagu oleks lääne vasakpoolsed intelligendid minevikus jumaldanud NSV Liitu, on samuti pliiatsist välja imetud ja vihjab vähesele lugemusele. Samost, loe algatuseks Emma Goldmani!
Muidugi on Lääne-Euroopa miljonite kommunistide hulgas neid, kes arvavad siiani, et NSV Liit oli kommunismi ideaal, aga iga rahva hulgas on inimesi, kes on vähe reisinud või ei valda võõrkeeli, et ennast tegelikkusega kurssi viia.
Pealegi ei saa vasakpoolseid Euroopas mõõta ühe pika puuga, sest kui Eestis on esindatud parempoolsuse kogu vikerkaar, siis Euroopas on olemas ortodokssed kommunistid, eurokommunistid, sotsialistid, maoistid, trotskistid ja veel hulk väiksemaid vasakpoolseid poliitilisi parteisid ja rühmitusi.
Neid kõiki ühte patta toppida ja teatada, et „vaenlane on paljastatud, ” on lihtsustatud mõtteviis, mida meie keskealised ajakirjanikud õppisid juba siis, kui nad totalitaarses riigis elasid ja maailma lihtsa mudeli järgi mustaks ja valgeks jaotama õppisid. Miks nad üritavad oma kitsast bipolaarset maailmavaadet ka teistele pähe määrida, on mulle siiani ebaselge.
