Sirp ja vasar enam kedagi ei löö

Ma mäletan küll väga hästi Vana Toomase laternat, meil oli selline seina oma, natuke suurem ja ilma Vana Toomaseta, aga muidu sama. Olin sinna vist liiga võimsa pirni sisse keeranud, igal juhul oli kolmandik valget osa (mis koosnes nagu kokkuliimitud joogikõrtest) väga koledasti ära sulanud. Hiljem kasutasin ainult musta karkassi, siis oli päris ilus, aga paljas pirn hakkas silmadele.

Brezhnevi surma mäletan ka. Istusin Pegassis, trepi lähedal, ja kuulutasin teatraalselt igale sisenejale, et “zhil bõl tðelovek dobrõi, tshelovek horooshi, no umer”. Tegin seda vähemalt viis tundi järjest. Mulle tundus siis see lahe ja naljakas, praegu on häbi küll. Olin noorest peast veidi peast soe vist.

Tädi E. oli köögis, kui Brezhnevi matuseid telekast näitas. Tädi E. oli mu noorema venna hoidja, kuigi selleks ajaks oli vend juba päris suur, ja tädi E. palus kutsuda, kui matuserongkäik teele läheb. Sinnamaani pidi veel tunnike aega olema, aga juba paari minuti pärast tormas mu vend kööki: “Tulevad, tulevad!” Tädi E. läks ähmi (“Kuidas, kus, juba, mis, issake!”) ja vudis toa poole, mille peale vend ütles: “Sitt ja kusi mõlemad”.

Brezhnevi surm oli tegelikult ðokeeriv uudis, see oli asi, mida ei kujutanud ettegi, et nii olla saaks. Brezhnev tundus igavene, nagu ka kogu tema juhitud monstrumriik. Ma vihkasin seda riiki “täiega”, nagu tänapäeva koolilapsed ütlevad, aga samas olin veendunud, et ega sest pääsu ei ole, ning üritasin kuidagi hakkama saada. Nagu siis, kui sul on parandamatu haigus või oled invaliid. Pead õppima oma hädaga elama. Peab tunnistama, et sellise hädaga nagu Nõukogude Liit ma toime tulema hästi ei õppinudki. Kui ta poleks kokku varisenud, oleksin kindlasti juba pikemat aega vanglas, hullumajas või surnud.

Just eile näitas telekast filmikest “Tavaline bolðevism” (mis oli proovitud teha nagu jätkuks filmile “Tavaline faðism”, aga ei olnud kahjuks pooltki nii hea välja kukkunud), seda vaadates tundus juba lausa uskumatu, et olen alles hiljuti sellises riigis elanud. Või mis mina, enamik meist. See oli ikka super. Magus nostalgialaine tuleb peale. Tahaks sellest muudkui kirjutada ja kirjutada, terve raamatu kohe. Aga ei saa. Lubasin tunni aja jooksul oma kommentaari Megale ära saata, aeg on juba üle jooksnud.

Villu Tamme