Sisseränd on lapsemäng

Rahvuslikud loitsud on vahvad, aga realism on rahvuslikum.

Arutlus põgenike vastuvõtu üle kipub käima nii, nagu oleks meie või Euroopa Liidu otsustada, kas nad tulevad. Lühivaates on see küll nii, aga pikas vaates jääb järele ainult, kuidas nad tulevad. Esitame isevalitsejalikke küsimusi. Kas meie tahame neid? Kas nad meile meeldivad? Kas euroliidul on õigus neid meile peale suruda? Kas meil on moraalne kohustus neid vastu võtta, seda enam, et ka paljud eestlased leidsid end 70 aasta eest põgenikena?

See on täiskasvanute mäng. Tegelikkus on pika peale palju lihtsam. Lausa lapsemäng. Ja selles mängus Eesti lapsed eriti kaasa ei mängi. Ega Euroopa lapsed üldisemalt. Neid on selleks liiga vähe.

Oli kord maailmajagu, kus loodi kõrgtehnoloogia. See suutis ülal pidada palju inimesi, ja mitte ainult leiva, vaid ka tsirkuse poolest. Tootis nii palju inimesi, et need täitsid ka paar teist maailmajagu. Kui aga leiba küllalt sai, hakkasid need inimesed üha rohkem tsirkust nõudma ja arvasid, et lastega ei saa küllalt tsirkust.