Link kopeeritud!

Slavoj Žižek: Päästkem Kreeka päästjate käest

 (52)
Slavoj Žižek: Päästkem Kreeka päästjate käest
Slavoj ŽižekFoto: erakogu

Kujutlege antiutoopilist filmi meie ühiskonna lähitulevikust. Mundris mehed patrullivad kesklinna öistel pooltühjadel tänavatel, pidades jahti sisserändajatele, kurjategijatele ja hulkuritele. Neid, kelle nad leiavad, koheldakse brutaalselt. See, mis näib lennuka fantaasiaga Hollywoodi filmina, on praegu Kreeka tegelikkus.

Öösiti patrullivad tänavatel mustades särkides aktivistid holokausti eitavast neofašistlikust liikumisest Kuldne Koidik, mis sai viimastel valimistel seitse protsenti hääli. Räägitakse, et neil olevat poole Ateena politsei toetus ja nad peksvat läbi kõik immigrandid, kes neile ette jäävad – afgaanid, pakistanlased, alžeerlased. Nõnda kaitstakse Euroopat 2012. aasta kevadel.

Euroopa tsivilisatsiooni immigratsiooniohu vastu kaitsmise probleem on see, et kaitsjate raevukus ohustab tsivilisatsiooni rohkem kui mis tahes hulk muslimeid. Sada aastat tagasi kirjeldas G. K. Chesterton ummikseisu, milles religiooni kriitikud end leiavad olevat: „Inimesed, kes hakkavad võitlema kirikuga vabaduse ja humanismi nimel, lõpetavad vabaduse ja humanismi minemaviskamisega, et saaks ainult võidelda kirikuga… Ilmikud ei ole laskunud põhja pühasid asju, nad on põhja lasknud ilmalikke asju, kui see neile tröösti pakub.”

Hakka sektandiks

Paljud liberaalsed võitlejad tahavad nii innukalt ebademokraatliku fundamentalismi vastu võidelda, et loobuvad lõpuks vabadusest ja demokraatiast, et vaid saaks võidelda terrorismiga. Mõned neist armastavad inimväärikust nii kõvasti, et on selle kaitseks nõus legaliseerima piinamise. See on peegelpilt protsessist, kus fanaatilised usukaitsjad hakkavad ründama tänapäeva ilmalikku kultuuri ja jõuavad ilmaliku elu vihatud aspektide väljajuurimise ihas omaenese religioossete väärtuste ohverdamiseni.

Immigrantidevaenulikud Kreeka kaitsjad ei ole peamine oht: nad on tõelise ohu – Kreekale ette kirjutatud kasinuspoliitika – kõrvalsaadus. Uued Kreeka parlamendivalimised toimuvad 17. juunil. Euroopa poliitiline eliit hoiatab, et need valimised on olulised: kaalul pole ainult Kreeka, vaid võib-olla kogu Euroopa saatus. Valimiste üks tulemus – õige tulemus, väidavad nad – võimaldaks jätkata valusa, aga vajaliku kasinuse kaudu paranemise poole liikumist. Alternatiiv – kui võidab „vasakäärmuslik” Syriza partei – oleks kaos, meile tuntud (euroopaliku) maailma lõpp.

Hukatuseprohvetitel on õigus, aga mitte selles mõttes, nagu nemad kujutlevad. Meie praeguse demokraatliku elukorralduse kriitikud kurdavad, et valimised ei paku tõelist valikut: me saame valida paremtsentristliku ja vasaktsentristliku poole vahel, kelle programmid on peaaegu eristamatud. Kreeka 17. juuni valimistel on tegelik valik olemas: vana eliit (Uus Demokraatia ja PASOK) ühelt poolt ja Syriza teiselt poolt. Ja nagu tõelise valiku puhul ikka, on vana eliit paanikas: kui tehakse vale valik, siis tuleb kaos, vaesus ja vägivald, ähvardavad nad. Öeldakse, et ainuüksi Syriza võidu võimalus on saatnud hirmulaineid üle maailmaturu.

On ideoloogilise prosopopöa kõrgaeg: turud räägivad, nagu oleksid nad isikud, ja väljendavad oma „muret” selle pärast, mis juhtub, kui valimised ei anna mandaati valitsusele, mis jääks Euroopa Liidu ja IMF-i programmi eelarveranguse ja struktuurireformi põhimõtete juurde. Kreeka kodanikel ei ole aega nende arengute pärast muretseda: neil on piisavalt muret oma igapäevaeluga, mis on muutunud nii armetuks, et sellist pole Euroopas nähtud aastakümneid.

Loe veel

Säärased ennustused on isetäituvad, nad põhjustavad paanikat ja toovad seetõttu kaasa just need tagajärjed, mille eest hoiatatakse. Kui Syriza võidab, loodab Euroopa poliitiline eliit, et me õpime raskel viisil, mis juhtub siis, kui püütakse katkestada vastastikuse kaassüü nõiaringi Brüsseli tehnokraatia ja immigrantidevastase populismi vahel. Just sellepärast ütles Alexis Tsipras, Syriza juht, hiljutises intervjuus selge sõnaga, et tema esimene prioriteet Syriza võidu korral saab olema paanikaga võitlemine: „Inimesed võidavad hirmu. Nad ei anna järele, nad ei allu väljapressimisele.” Syriza ees on peaaegu võimatu ülesanne. Nende hääl ei ole äärmusvasakpoolsete „hullumeelsus”, vaid turuideoloogia hulluse vastu kõnelev mõistuse hääl. Neil on julgust korrastada teiste tekitatud segadust. Nad peavad kasutama põhimõttekindluse ja pragmatismi kombinatsiooni, olema pühendunud demokraatiale ning valmis tegutsema kiiresti ja otsustavalt, kus vaja. Et neil oleks kas või minimaalne eduvõimalus, vajavad nad üleeuroopalist solidaarsust: mitte ainult viisakat suhtumist teiste ​​Euroopa riikide poolt, vaid ka rohkem loomingulisi ideid, nagu näiteks solidaarsusturismi edendamist sel suvel.

T. S. Eliot on märkinud, et on hetki, mil valida on ainult ketserluse ja mitteuskumise vahel – see tähendab, ainus viis usku elus hoida on hakata sektandiks. See on ka tänapäeva Euroopa valik. Aga uus ketserlus – mida praegu esindab Syriza – saab päästa selle, mis on Euroopa pärandist päästmist väärt: demokraatia, usaldus inimese vastu, egalitaarne solidaarsus jne. Euroopa, milles me lõpetame, kui Syrizast üle sõidetakse, on „Aasia väärtustega Euroopa”, millel ei ole muidugi mingit pistmist Aasiaga, küll aga tänapäeva kapitalismi kalduvusega teha lõpp demokraatiale.

Siin on paradoks, mis toetab demokraatlike ühiskondade „vaba hääletamist”: inimesel on valimisvabadus tingimusel, et ta teeb õige valiku. See on põhjus, miks siis, kui on tehtud vale valik (nagu juhtus, kui Iirimaa lükkas tagasi EL-i põhiseaduse), käsitletakse valikut veana ja eliit nõuab, et viga parandataks „demokraatliku” protsessi kordamisega. Kui George Papandreou, toonane Kreeka peaminister, tegi möödunud aasta lõpus ettepaneku korraldada referendum päästepaketi küsimuses, lükati ka see mõte tagasi kui vale valik.

Kreeka on polügoon

Kreeka kriisi kohta käibib meedias kaks põhilugu: Saksa ja Euroopa lugu (kreeklased on vastutustundetud ja laisad, nad kulutavad piiramatult ja hiilivad maksudest kõrvale, nad tuleb kontrolli alla saada ja õpetada neile finantsdistsipliini) ning Kreeka lugu (meie riiklikku suveräänsust ohustab Brüsseli neoliberaalne tehnokraatia). Kui Kreeka inimeste saatust polnud enam võimalik ignoreerida, tekkis kolmas lugu: kreeklasi kujutatakse humanitaarabi vajajatena, nagu oleks riiki tabanud sõda või looduskatastroof. Kõik kolm lugu on valed, aga kolmas on vaieldamatult kõige vastikum. Kreeklased ei ole passiivsed ohvrid: nad on sõjas Euroopa majandusliku eliidiga ja see, mida nad vajavad, on solidaarsus oma võitlusega, sest see on ka meie võitlus.

Kreeka ei ole erand. Ta on uue sotsiaal-majandusliku mudeli katsepolügoon: depolitiseeritud tehnokraatia, kus pankuritel ja muudel ekspertidel lubatakse demokraatiat lammutada. Päästes Kreeka niinimetatud päästjate käest, päästame me terve Euroopa.

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare