Soe talv pani Ehlvesti õitsema
Vaata aga vaata, vanad ajad tulevad tagasi. Venelased laulavad jälle N Liidu aegset hümni ja eesti rahval on põhjust male maailmameistrivõistlustel oma mehele kaasa elada.
Vahel ongi nii, et mõni aastaid aknalaual tolmunud taim, mis koosneb veel üksnes lehtedest ja vartest, litsub endast ootamatult välja pungad ning kus kukub õitsema!
Või ei, pigem võrdleme eesti malet kusagil kirikus pikka aega vedelenud pühaku ihuliikme, mõne sõrme või varbaga, mis järsku hakkab levitama õrna roosilõhna ja teeb hulga imetegusid. Ka eesti male on ju üks pühapilt, kuulsusrikka ajalooga kabelike, milles aukohal seisab Paul Kerest kujutav altar, ja selle ümber väiksemate vendade puukujud. Diakon Valter Heuer aga süütab küünlaid ja peab paar korda nädalas eesti male auks missat.
Ka päevakangelane Jaan Ehlvest, ehkki mitte sugugi vana mees, on juba jõudnud legendiks muutuda – nii sportlikus mõttes kui ka näiteks Tartu tudengifolkloori kangelasena. Edukas – sest 16 parema hulka jõudmine seda kahtlemata on - osalemine maailmameistrivõistlustel lisab tema saavutustekukrusse uue mündi. Muidugi on kahju, et Ehlvest end veerandfinaali välja ei mänginud, aga tore on seegi, et üle hulga aja räägiti taas isegi ajalehtede esikülgedel malest.
Ega see aeglane ja mõtlik mäng ju tänapäeva Eestis kuigi populaarne pole. Au sees on tempokad spordialad ja kihutamine – küll skuutriga, küll suuskadega mäest alla jne. Malet mängivad väärikad härrasmehed vanaaegsetes kohvikutes, aga tänapäeva pubides loobitakse noolt. Isegi malesse on kiirustamine end sisse söönud, meenutagem arvukaid kiirpartiisid, mida Ehlvest sel nädalal pidas. Samas on male spordiala, mis võlub just oma kohati lausa mütoloogilisest maailmast pärit aeglusega. Kusagil salapaigas redutab näiteks vana Bobby Fischer, keda mõned siiani maailmameistriks peavad. Kas suudaks keegi isegi mõelda, et näiteks Sebastian Coe on endiselt parim keskmaajooksja ja võib naasta võistlusareenile? Aga males see välistatud pole.
