Link kopeeritud!

Sofi Oksanen ja nõukanostalgia

 (29)
Sofi Oksanen ja nõukanostalgia
----

Käisin äsja Peterburis, kus juhuslikult kohtusin vana tuttavaga, soomerootsi ajakirjanikuga. Me polnud kohtunud paarkümmend aastat ning kohe pärast tervituste vahetamist küsis ta, mis oli teda viimasel ajal enim vaevanud: miks Jaan Kaplinski kirjutas Sofi Oksaneni kohta nii inetult?

Pidin häbiga tunnistama, et ei tea sellest midagi. Kui ta oli resümeerinud Kaplinski seisukoha, et Nõukogude ajal olid paljud inimesed õnnelikud, oletasin, et tegu on igavese dissidendi fenomeniga: Nõukogude ajal oli ta opositsioonis, nüüd peab oma kohuseks distantseeruda praegusest võimust. See aga on intellektuaali puhul täiesti loomulik ja ütleksin isegi, et ootuspärane.

Jõudnud tagasi Eestisse, tutvusin põhjalikumalt poleemikaga, mis käib Oksaneni ümber, ja pean tunnistama, et asi pole nii lihtne, eriti arvestades konteksti, kuhu Kaplinski ütlus sattus. Pean siin silmas ennekõike Piret Tali esseed „Kogu tõde Sofi O-st” (EPL 04.10), kus kritiseeriti „Puhastust” hoopis teise nurga alt. Kui rääkida Kaplinskist ja Talist, siis üks neist on särav intellektuaal, teine ei pretendeerigi sellele tiitlile. Tali Oksaneni-vastane argumentatsioon on sootuks teine. Lihtsalt öeldes: kui Kaplinski meelest ei ole Oksanenil õigus kirjutada, nagu ta kirjutab, sest nõukaajal oli tädi Maali õnnelik, siis Tali protestib selle vastu, et Oksaneni tõttu: „Ikka ja jälle tuleb mul naisena tunda end Soome laevadel ja hotellide ööklubides Ida-Euroopa litsina, keda iga õige jommis mees võib tissist näpistada või kelle meessaatjale temaga magamise eest raha pakkuda. Kas selles kontekstis ei aita naistevastasest vägivallast rääkimine sedasama vägivalda taastoota?”

Samal teemal:

Niisiis, asi on õnnest kaugel. Õudusest ei tohi rääkida hirmust seda taas esile manada. Sellegipoolest Kaplinski ja Tali arvamus  resoneeruvad ja moodustavad ühise seisukoha: eestlased on Oksaneni vastu. Vastu sellepärast, et Oksaneni raamat on valelik (Kaplinski) ja sisaldab liiga valusat tõde (Tali).

Olukorda ei paranda ka poliitikute ja muu establishment’i Oksaneni toetavad avaldused. Tekibki kuvand, et võim on oma soosiku poolt, rahvas ja vaimuesindajad aga mõistavad ta hukka.

Peatuksin põhjalikumalt Kaplinski kirjutisel, mis on märkimisväärne, eriti seetõttu, et tema sõnal on rahvusvahelist kaalu.

Kaplinski arvamus lööb laineid mujalgi kui Soomes. Päris huvitav poleemika areneb World Literature Forumi kodulehel. Paraku kajastas Eesti meedias Kaplinski sõnu vaid Kesknädal ja seegi refereeris Helsingin Sanomate materjali endale omases stiilis: „Paet ja Laar tunnustavad Eestit idaeuroopa hoorana?” (13.10)

Oksanen kui võimu soosik?

Kaplinski esitas Oksaneni kriitika oma veebilehel Ummamuudu (24.08). Rõhutan arusaamatuste vältimiseks, et toetan kindlalt seisukohta, mille kohaselt on igaühel õigus väljendada ükskõik missugust arvamust, eriti mis puudutab netiruumi. Sellegipoolest tekitas Ummamuuduga tutvumine hämmingut. Sissekanded on vaid vene, inglise ja setu (või võro?) keeles. Nii kiidetakse ühes venekeelses sissekandes vene keele paindlikkust ja selle sobivust eesti mentaliteediga, toetudes üheleainsale tsitaadile autorilt, kelle varjunime all Kaplinski meelest kirjutab „Kremli hall kardinal Vladislav Surkov”. Teine sissekanne – jällegi vene keeles – kritiseerib vene koolide eestistamist, mis olevat hullem kui venestamine Nõukogude ajal.

Oksaneni arvustav kirjutis on ingliskeelne ja põhitees seisneb selles, et tegemist on raamatuga, mis langeb stalinistliku kirjandusega samasse kategooriasse, maalides kõike must-valgetes toonides. Nõukogude Liit ei olnud vangilaager: „Meie elu Nõu-kogude Liidus ei olnud õuduslugu! Muidugi oli palju hirmuäratavaid episoode, /.../ elasime me üldiselt elu, mis oli sageli üsna huvitav ja lõbus.” Sofi Oksaneni niimoodi liigitamine pole aga üksnes vale, vaid ka rumal ja näitab, et kuulus kirjanik ei mõista tänapäeva kirjandust. Tegemist on nn gooti stiiliga, mis ei ole must-valge, vaid lihtsalt must. Seda võiks võrrelda Rembrandti hilise loomingu miniatüüridega, kus lootusetul mustal taustal on mingid heledamad laigud. Ent see pole valgus, lihtsalt seal on vähem musta. Nii on ka „Puhastusega” – stseeni, milles Aliide tapab kaks kaabakat, on raske pidada helgeks, kuid üldisel taustal tundub see pea katarsisena.

Loe veel

Mis aga puudutab lõbusat ja huvitavat nõukaaega, siis soovitan kõikidel nostalgitsejatel mitte ajada segamini totalitaarset režiimi ja oma noorust.

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare