Sõidujagaja: kas meil on tõesti vaja iga valdkonda reguleerida? Ehk väldiks meie puhul suuri vigu
Nii mõnegi tööandja jaoks olen ma risk. Kui on valida täiesti töövõimelise inimese ning osalise töövõimega inimese vahel, siis kipub nii minema, et valitakse esimene. Nii juhtubki, et kui sa pärast kümnete CV-de saatmist saad lõpuks kutse tööintervjuule ning ei osutu ka seal valituks, tekivad endal kõhklused – kas sa suudad ühiskonnale kasulik olla, kas sa ikka hindad ennast adekvaatselt.
Lõpuks otsustad oma sõiduki panna kasutusse ning registreerid end sõidujagajaks. Vähemalt nüüd on mõningal määral maandatud riskid, et pead loobuma oma elukohast või satud maksuvõlglaste nimekirja. Selleks ei ole eriti palju vaja – kui oled puhta taustaga ning viisaka autoga, siis see võib olla päästerõngaks püsiva töökoha otsimise teekonnal. Vähemalt olukorras, kus kindel sissetulek on kadunud, on sul ikkagi võimalus midagi teha, et elus püsida.
Mul on hea meel, et vähemalt osadele osalise töövõimega inimestele on avanenud võimalus ennast toetada ettevõtlikul moel. Jah, see eeldab juhilubade olemasolu, kuid paljudele on avanenud võimalus teenida ja tööd teha. Võib öelda, et sõidujagamine on neile pääsetee olukorras, kus nad otsivad tööd või on tööturult tõrjutud.
Oma autoga või renditud autoga sõidujagamisteenuse pakkumine annab vähemalt lootust, et tunneli lõpus paistab valgus. Kui inimene on pikalt olnud tööturult eemal ning järjepidevalt on saanud tagasisidet, et tema koht ei ole täisväärtuslike inimeste keskel, siis see tekitab inimeses regressi. Miks mitte siis vastu võtta võimalus end toetada ning säilitada väärikus? Paljud osalise töövõimega inimesed on seda teinud. Paljud puudega inimesed on seda teinud.
Minusarnaseid inimesi on Eestis väga palju. Kui räägitakse töökäte puudusest, saaksime me sageli aidata. Peale selle, et olla risk, oleme me ka võimalus.
Uute tehnoloogiate üle toimuvate vaidluste käigus unustatakse ära võimalused, mida need annavad inimestele, kellel on piiratud töövõime. Selle asemel, et koormata sotsiaalkindlustussüsteemi, aitavad need lahendused inimestel olla ettevõtlikumad ja osaleda täisväärtuslikumas elus.
Olen teinud omale juhiload, soetanud auto ning kasutan neid nagu pean sobilikuks. Kui vaja, siis toon ehitusmaterjale, kui vaja, siis viin hea tuttava kuhugi kaugele. Kui vaja, võtan ka hääletaja tee äärest peale.
Millegi pärast kõik see on sobilik. Kuid kui peaksin sõitu jagama, siis haaratakse kuuridest hargid ja süüdatakse tõrvikud – see ei ole sobilik, sest nõnda kaotavad elukutselised sohvrid oma tööd. Samas, ma ei kuule, et mõni bussi- või rongifirma esitaks kaebusi, et eraautod vähendavad nende käivet liinidel.
Mis vahet on sellel, kas ma viin inimese Tallinnast Tartusse või Telliskivist Lillekülla? Ometi on kuulda retoorikat, et sõidujagamine on põhimõtteliselt kurjuse reinkarnatsioon.
Ehk siis, lähtudes taksistide loogikast: olen omale soetanud sõiduki, millega tohin teha vaid üht ja ainsat protseduuri – sõita puntist A punkti B, mitte mingil juhul ei tohi panna sõidukit enda kasuks tööle.
Sisuliselt – kui peaksid soetama omale sõiduki, siis olenevalt hinnast kaotad iga kuu keskeltläbi veerandi Eesti keskmisest palgast. Millele lisanduvad veel paljud lisakulud ning kuu lõpuks võid avastada, et leivaisa palk on sulanud olematuks.
Ma usun, et ka sõidujagamise puhul ei tohiks me mööda reguleerida ning hävitada seda positiivset, mida uus tehnoloogia elukorraldusele ja majandusele kaasa võib tuua.
Iga lisaregulatsioon tekitab juurde seninägematuid olukordi ja loob ohtlikke pretsedente. Olgu, keelame sõidujagamise ära või teeme selle võimalikult ebamugavaks hulga väikeste piirangutega. Aga äkki tuleks ka ehitajate turgu kaitsta – keelame enda läbiviidud remonttööd oma kinnisvaraga ära – kõik tööd tuleb tellida hanke kaudu ning tsunfti kuuluvalt ettevõttelt?
Ning üleüldse – keelame ka kodus teistele söögitegemise ära, kuna see kahjustab restoranide huve. Ning rätsepad, kingsepad ja muud suuräridest eralduvad tegijad – keelakem ka need ära.
Ja hoidku jumal meid vaba konkurentsi eest, sest nõnda saaksid kliendid valida teenust, mida tahavad osta; hinna eest, mis on neil jõukohane ning annaksid omakorda tagasisidet teenusele, mida neile osutati, et hoida teenindustaset.
Kas meil on tõesti vaja igat valdkonda reguleerida? Ehk prooviks sõidujagamisega vältida suuri vigu - kõige hullem lahendus on see, kui valdkonda hakkavad reguleerima inimesed, kes ei ole sellega seotud. Kui paneme pedagoogi juhtima kaitseministeeriumit või farmeri justiitsministeeriumit, siis see võtab kulmu kortsu? Kuid usaldada see inimeste kätte, kes teenust ei kasuta, teenust ei osuta ning ei ole asjast huvitatud? Tulemust on küllaltki lihtne prognoosida.
Ma jätkan sõitude jagamist, sest küsimus on põhimõttes. Küsimus on selles, et ma pean endast tegema kõik, mis on minu võimuses, et püsida elus. Küsimus on selles, et osalise töövõimega inimesel on keeruline tööd leida.
Ma jätkan ka seepärast, et olen sügavalt veendunud oma õiguses oma vara vastavalt oma parima äranägemise järgi kasutada. Ma jätkan seepärast, et toetan innovatsiooni ja Eesti kujundit eesrindlikust tehnoloogiariigist, olgugi, et tean, et see on muutumas reaalusest jutuks, müüdiks, legendiks.
Ma jätkan seda, kuna see on meeletu rõõm saada kliendilt tänusõnad ning positiivse emotsiooni. Ma jätkan seda, kuna soovin klientide nimel panustada. Sest keegi ei sunni mind selleks, see on mu vaba valik.
* Artikli autor on toimetusele teada. Ta soovib jääda anonüümseks, kuna teave tema krooniliste haiguste kohta on osa delikaatsetest isikuandmetest. Teiseks kardab ta enda julgeoleku pärast, kuna taksojuhid on ähvardanud teda vägivallaga, autol on rehvid läbi torgatud jms.
