Üsna ilmekas on asjaolu, et toimunud ja praeguseks vaibunud avalik diskussioon ei vaidlustanud raportis taas korratud vajadust teha riiklikul tasemel strateegilisi valikuid, mis viiksid hariduse ja teaduse kvaliteedi tõusule, suurendaks nende eesmärgipärasust ja sellega seoses ka konkurentsivõimet. Olekski arusaamatu, kui neis soovides konsensust poleks. Järelikult on probleemid mitte ühiselt mõistetud eesmärkides ja vajaduses teha strateegilisi otsuseid, vaid julguses neid teha konkreetsete tegudena. Sama ütleb Tööandjate Keskliidu tugev toetusavaldus kõrghariduse ja teaduskorralduse sisulisele reformimisele, aga seda koos viitega, et eriti rahvuskultuuri puudutava õppe ja teaduse korraldust ei saa reformida ainult majandusloogikale tuginedes.

Raport kui sõnum on oma töö teinud ja nüüd oleks aeg selle vasturääkivused ja ebaolulised detailid kõrvale jätta ning otsustada kuidas konkreetsete sammudega saavutada strateegiates planeeritud eesmärke. Eesti kõrghariduse ja teaduse praegune suhteliselt hea seis, eriti ajalooliste saatusekaaslastega võrreldes, tugineb 90-datel tehtud reformi- ja rahastamisotsustel. Paraku see eelis ja hoog hakkab kaduma, sest kokkulepitud eesmärke ei täideta ei sisulistes reformides ega rahastamises.

90-datel polnud riiklikke strateegiaid ega TAN-i raportit, kuid otsustajatel jätkus meelekindlust alustada Eesti Teaduste Akadeemia uurimisinstituutide integreerimist ülikoolidega. Selle esimese konsolideerimislainega ülikoolidega ühinenud instituudid (Füüsika instituudi ja Eesti mereinstituudi ühendamine Tartu Ülikooliga; Keemia, Küberneetika, Geoloogia ja Energeetika instituudid Tallinna Tehnikaülikooliga; Zooloogia ja botaanika instituut Eesti Maaülikooliga; Ökoloogia ja ajaloo instituudid Tallinna Ülikooliga) on paari erandiga täielikult integreerunud ülikoolide töösse. Kõik need instituudid või nende järeltulijad on kindlasti oma teadusliku taseme ning rahvusvahelise nähtavuse poolest paremad kui enne ja nii mõnegi jaoks kadus oht kollektiivselt pensioneeruda. Analoogne on situatsioon ülikoolidega ühinenud kõrgkoolidega (Narva Kõrgkool, Tartu Õpetajate Seminar, Õigusinstituut, Pärnu Majanduskool, Viljandi Kultuuriakadeemia ühinesid TÜ-ga, Virumaa Kõrgkool ja Tallinna Kommertskool TTÜ-ga ja Tallinna Pedagoogiline Seminar ja Eesti Humanitaarinstituut TLÜ-ga). Päris mitmel kõrgkoolil nii hästi ei läinud ja neist on tänaseks saanud ajalugu. Tollel perioodil õnnestus isegi Baltimaade-üleselt koondada kõrgeim militaarharidus Balti Kaitsekolledžisse. Kahjuks jäi sama tegemata kõrgemas merendus- ja lennundushariduses ning nüüd pingutavad väikesed riigid oma väikeste ja kallite kõrgkoolide ja erialadega omaette. Mõned näited teadus- ja haridusasutuste ühinemisest ülikoolidega (Akadeemia Nord, Mereakadeemia, Eesti Geenivaramu) on ka selle sajandi algusest olemas.

Kas keegi oskaks näidata kahju, mida need konsolideerimised on toonud Eesti kõrgharidusele ja teadusele? Miks peaksid ülikoolid teadusinstituutides tehtava teaduse ära tapma? Pigem tugineb meie eelpool viidatud suhteliselt hea teaduse ja kõrghariduse tase toonastele otsustele, millele viimasel kümnendil on jõulist tuge andnud EL tõukefondid. Tähtsaim, mis saavutati on teaduse laiem kaasamine kõrgharidusse, sest olulisim, millega ülikoolid ühiskonda teenivad, on haritud inimesed. Alles seejärel tulevad teenused avalikkusele, rakendused tööstusele ja kõik muu millega targad inimesed ühiskonda rikastavad.

Paraku on arenguhoog seisma jäämas, siseriiklik rahastus ei kasva juba rida aastaid, välisabi-sõltuvus seevastu kasvab, vaatamata sellele, et 2018. aastast peaksid rakenduma abist väljumise strateegiad. Ülikoolidevaheline kõrghariduse vastutusvaldkondade ära jaotamine on toimunud vaid kosmeetilises vormis ja sisulist dubleerimist pole vähendatud. Tüüpiline ja paljukorratud näide on õigusteaduse õpetamine kolmes ülikoolis; riigiteaduste, avaliku halduse või nende lihtsalt teise nimega "lähisugulaste" õpetamine toimub neljas ülikoolis; majandust ja selle alajaotusi uuritakse-koolitatakse samuti neljas ülikoolis. Selliseid näiteid on veel ja argument kodumaise konkurentsi tekitamises ei ole tõsiselt võetav olukorras, kus riiklikuks, sh ülikoolide eesmärgiks on rahvusvaheline konkurentsivõime.

Miks õpib OECD riikides 6000 ehk ühe keskmise Eesti ülikooli jagu Eestist pärit üliõpilasi, paljud neist erialadel, mida kodumaal õpetame pea igas ülikoolis? Ilmselt sellepärast, et nemad on juba enne minekut mõistnud, mida tähendab konkurentsivõime avatud maailmas! Neid noori oleks Eestisse, sealhulgas ülikoolidesse tagasi vaja, siis areneks ka meie arusaam tegelikust ehk globaalsest konkurentsikeskkonnast.

Samas oleks ebaõige igasse kodumaisesse dubleerimisse ühetaoliselt negatiivselt suhtuda. Loodusteaduste ja tehnika õppesuunad on riiklikult prioriteetseteks nimetatud ja ülikoolidelt oodatakse rohkem just neid lõpetajaid, paraku ei saa mõned ülikoolid neile erialadele planeeritud õppijate arvu täis isegi täiendavat vastuvõttu korraldades. Puudu jääb ka õpetajaks õppida soovijaid, kuid mõlema näite puhul on suur osa probleemide põhjustest - eelkõige hilisema töö atraktiivsus ja ühiskondlik tunnustus - väljaspool ülikoolide mõjuvälja.

Meie üldisem probleem ja mitte ainult teaduses ning kõrghariduses, seisneb selles, et me ei soovi teadvustada (strateegiatesse kirjutatud) eesmärkide ja selleks kavandatud tegevuste mittevastavust. Šveits, Singapur ja Taani on mõned meie eeskuju-ühiskonnad kõrghariduse, tehnoloogilise arengu ja innovatiivsuse osas. Soovime oma kodus sarnaseid arenguid, kuid kõrgharidussektori finantseerimine jääb 2,5 korda eeskujudest maha! Tänased kodumaised võimalused ei anna paraku optimismi varsti Taanile ja teistele rahastamises järele jõuda. Seda enam peame olemasolevat ressurssi võimalikult vähe hajutama ja teaduse ning kõrghariduse maksimaalselt integreerima. See oli ka TAN-i raporti põhisõnum ja nüüd oleks aeg esimeste otsuste ning järgmiste ettevalmistamiseni jõuda. Meil on omaenda minevikust selliste reformide positiivne kogemus olemas.

On arusaadav, et emotsionaalselt ja poliitilisele kapitalile mõeldes pole kerge langetada otsuseid, millest lähiajal tuleb vaid lisatööd ja pahandusi ning positiivne ilmneb võibolla alles 5-10 aasta pärast. Aga see oleks riigimehelik.